See kord, kui me imetlesime ronge, värvilisi vihmavarje ja käisime süvakosmose uurimist uurimas

Sellest, kui ma viimati kirjutasin, on jälle päris pikk aeg möödas. Aasta alguse suur plaan, et kirjutan iga nädal (või iga nädala kohta), tundub aina ulmelisem. Kuidagi on see siinne elu mu energiast kohati täiesti tühjaks tõmmanud ja igahommikused mägede poole õhkamised ei lae enam sama palju kui varem. Tahan puhkust ja reisida ja kõike …

Loe edasi: See kord, kui me imetlesime ronge, värvilisi vihmavarje ja käisime süvakosmose uurimist uurimas

Põhjatähe rusikas

Õhtud on läinud pikemaks ja ilmad soojaks, kuigi varasuvine vihmahooaeg piitsutab meid endiselt. Õnneks on meil ka see aasta sellega natuke vedanud. Vihma tuleb peamiselt tööajal, mis tähendab, et meil on jälle palju vaba aega, mida tahaks võimalikult palju väljas veeta. Vähemalt seni, kuni päike muutub väljakannatamatult palavaks ja kõrvetama hakkab. Nädalavahetused on selles osas …

Loe edasi: Põhjatähe rusikas

Lilled!

Ma pole väga pikalt kirjutanud, aga hakkan nüüd taas raja peale saama ja kirjutan kõigest tagantjärele. Nagu näiteks sellest - Yamada asaleaaias (山田ツツジ園), kus me ühel hiljutisel nädalavahetusel käisime. Sellega seoses hakkasin ma mõtlema tõsisemalt oma taimealastele teadmistele, kuni jõudsin väikese eksistentsiaalse kriisini: mul on igas keeles erinevad teadmised. See kõlab jubedamalt, kui see tegelikult …

Loe edasi: Lilled!

Minu uus klaver

Täna on imeilus päev. Taevas on üle pika aja selge ja sinine. Kauguses ujuvad pilved ei ole hallid nagu viimastel päevadel olnud on, vaid hoopis valged. Päike on nii soe, et ma sugugi ei imestaks, kui homme tuleb päikesepõletuse tõttu uuesti kinni katta. Või ka mitte. Sest sellest kaunist päevast hoolimata otsustasime suure osa tänasest …

Loe edasi: Minu uus klaver