Tere, tundmatu tüdruk!

Talv möödus, üks jalg hauas, teine eksistentsiaalse kriisi poole tüürimas. Sinna viimasesse peaks aprilli lõpuks kohale ka jõudma—vähemalt ma loodan seda, sest mingi sisemise selguseni pean ma ju lõpuks jõudma. Viha on asendunud nõutusega ja minus on omajagu kurbust, mis tungib välja sõnadena, mis toovad mulle lõpuks ikkagi väikese endorfiinilaksu, sest ma postitan need internetinurka, …

Loe edasi: Tere, tundmatu tüdruk!

Olümpia värvid

Ma pole nüüd ammu kirjutanud jälle. Ei olnud aega, energiat ja ma olen jõudnud sinna faasi, kus tahtmisest enam ei piisa. Toimunud on palju, väga palju on tehtud saanud ja koolis on asi seal maal, et iga tund üheksandikega sisaldab hüvastijätu-motivatsioonikõnet, sest meie ühised poolteist aastat hakkavad läbi saama. Ma jään neid igatsema! Aga täna …

Loe edasi: Olümpia värvid