Tere, tundmatu tüdruk!

Talv möödus, üks jalg hauas, teine eksistentsiaalse kriisi poole tüürimas. Sinna viimasesse peaks aprilli lõpuks kohale ka jõudma—vähemalt ma loodan seda, sest mingi sisemise selguseni pean ma ju lõpuks jõudma. Viha on asendunud nõutusega ja minus on omajagu kurbust, mis tungib välja sõnadena, mis toovad mulle lõpuks ikkagi väikese endorfiinilaksu, sest ma postitan need internetinurka, …

Loe edasi: Tere, tundmatu tüdruk!

Järve ääres

Siin ma jälle olen 🙂 Jõudsin ka blogisse tagasi. Vahepeal kirjutasin igasugu muid asju. Oma lõbuks. Tegelt need on lugemiseks kusagil üleval ka ja aeg-ajalt tuleb mulle e-kiri, et see kellelegi meeldis ja et keegi jättis kommentaari. Ja siis olen lobisenud kirjutamisest kõigiga, kes vähegi mind kuulata viitsivad, kuigi noh, ilmselt mitte piisavalt palju. Esimese …

Loe edasi: Järve ääres

E nagu Eesti, E nagu Exchange

Viimased kolm päeva olen ma nautinud puhkuserõõme. Lõpp lauasoojendamisele! Järgmine nädal on sundpuhkus jälle, mis on praeguses põrgupalavuses kohutavalt õudne. Õnneks liiguvad praegu meie poole lausa kolm taifuuni. Hinnanguliselt üks neist tabab meidki, nii et saame tuult ja vihma. Tuuline on juba praegu tegelikult ja täna on taevas pilvi täis. Hommikul kajas üle linna info, …

Loe edasi: E nagu Eesti, E nagu Exchange

Vehklemisest ja vaktsineerimisest

Olümpiamängud on juba järgmisel nädalal. Ja järgmisel nädalal algab lastel vaheaeg! Hurraa! Kolmapäeval on viimased tunnid, selle järel aktus ja nad saavad oma lühiajalise vabaduse. Kui see vabadus laieneks vaid mullegi! Paraku tuli meile juba meeldetuletus, et meile kodust töötamist ei võimaldata. See tähendab siis jälle praktiliselt tühja koolimaja. Ei mingeid tunde. Lihtsalt vaikus ja …

Loe edasi: Vehklemisest ja vaktsineerimisest

See kord, kui me imetlesime ronge, värvilisi vihmavarje ja käisime süvakosmose uurimist uurimas

Sellest, kui ma viimati kirjutasin, on jälle päris pikk aeg möödas. Aasta alguse suur plaan, et kirjutan iga nädal (või iga nädala kohta), tundub aina ulmelisem. Kuidagi on see siinne elu mu energiast kohati täiesti tühjaks tõmmanud ja igahommikused mägede poole õhkamised ei lae enam sama palju kui varem. Tahan puhkust ja reisida ja kõike …

Loe edasi: See kord, kui me imetlesime ronge, värvilisi vihmavarje ja käisime süvakosmose uurimist uurimas

Põhjatähe rusikas

Õhtud on läinud pikemaks ja ilmad soojaks, kuigi varasuvine vihmahooaeg piitsutab meid endiselt. Õnneks on meil ka see aasta sellega natuke vedanud. Vihma tuleb peamiselt tööajal, mis tähendab, et meil on jälle palju vaba aega, mida tahaks võimalikult palju väljas veeta. Vähemalt seni, kuni päike muutub väljakannatamatult palavaks ja kõrvetama hakkab. Nädalavahetused on selles osas …

Loe edasi: Põhjatähe rusikas

Lilled!

Ma pole väga pikalt kirjutanud, aga hakkan nüüd taas raja peale saama ja kirjutan kõigest tagantjärele. Nagu näiteks sellest - Yamada asaleaaias (山田ツツジ園), kus me ühel hiljutisel nädalavahetusel käisime. Sellega seoses hakkasin ma mõtlema tõsisemalt oma taimealastele teadmistele, kuni jõudsin väikese eksistentsiaalse kriisini: mul on igas keeles erinevad teadmised. See kõlab jubedamalt, kui see tegelikult …

Loe edasi: Lilled!

Minu uus klaver

Täna on imeilus päev. Taevas on üle pika aja selge ja sinine. Kauguses ujuvad pilved ei ole hallid nagu viimastel päevadel olnud on, vaid hoopis valged. Päike on nii soe, et ma sugugi ei imestaks, kui homme tuleb päikesepõletuse tõttu uuesti kinni katta. Või ka mitte. Sest sellest kaunist päevast hoolimata otsustasime suure osa tänasest …

Loe edasi: Minu uus klaver

Olümpia värvid

Ma pole nüüd ammu kirjutanud jälle. Ei olnud aega, energiat ja ma olen jõudnud sinna faasi, kus tahtmisest enam ei piisa. Toimunud on palju, väga palju on tehtud saanud ja koolis on asi seal maal, et iga tund üheksandikega sisaldab hüvastijätu-motivatsioonikõnet, sest meie ühised poolteist aastat hakkavad läbi saama. Ma jään neid igatsema! Aga täna …

Loe edasi: Olümpia värvid