Tere, tundmatu tüdruk!

Talv möödus, üks jalg hauas, teine eksistentsiaalse kriisi poole tüürimas. Sinna viimasesse peaks aprilli lõpuks kohale ka jõudma—vähemalt ma loodan seda, sest mingi sisemise selguseni pean ma ju lõpuks jõudma. Viha on asendunud nõutusega ja minus on omajagu kurbust, mis tungib välja sõnadena, mis toovad mulle lõpuks ikkagi väikese endorfiinilaksu, sest ma postitan need internetinurka, kus mulle on tekkinud päris vahva lugejaskond.

Praegu tegelen agaralt jala hauast väljasikutamisega. Sellel haual on kaks põhjust, üks füüsiline, üks hingeline.

Veebruaris juhtus mul totakas õnnetus: võtsin öösel magama minnes kaasa kuumaveekoti, hommikul ärgates olid jalal kolm põletusvilli, mis kõik tundusid minu arust täitsa normaalsed ja ise kodus ravitavad. Üks neist paranes ilusasti, teised kaks läksid põletikuliseks, nii et läksin vutt-vutt arsti juurde. Karuizawasse. Seal räägib arst inglise keelt. Sain esimesed ravimid.

Kui need otsa said, läksin Sakus kohaliku arsti juurde, kes andis teistsuguseid ravimeid, aga nädal aega hiljem olin endiselt põletikus ja uus ravim ajas nutma. Nii et eile sai uuesti Karuizawas käidud.

Täna alustasin teist antibiootikumidekuuri. Kaks arsti kahest ütlesid, et tulevikus tuleb nahasiirdamine teha. Sellega on igal juhul probleem: teha Jaapanis, kus ma keelt ei oska, või teha Eestis, kui ma peaksin augustis koju tulema, mis eeldab kindlasti ka teatava protseduuri läbimist. Aga nagu arst rõõmsalt ütles: see on tuleviku probleem.

Mis puudutab hingelist poolt… Ma ei saanud tegelikult alguses ise arugi, kui halvasti mõjutas haridusosakonna otsus minu lepingut mitte pikendada. Ma palusin neil selgitada, miks, ja ma sain vastuse: sa pole õpetamisest huvitatud.

No kujutage ette. Kõigist võimalikest põhjustest…

Mina, võõrkeeleõpetaja magistriõppe tudeng, kelle kaalutud keskmine hinne on ÕISi järgi 4.428; kes kirjutas haridusosakonda palvega, et nad aitaks mul teise erialapraktika ära teha ja kes sai vastuseks, et “sind on palgatud inglise keelt õpetama”; kellel on raamaturiiulil enam kui kümme õpetamisteemalist raamatut (sealhulgas Counseling Skills for Teachers, Classroom Management ja mitu lingvistika-keeleõppeteemalist teost Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide kirjastustelt), mis on minu märkmeid täis; vot see mina ei ole õpetamisest huvitatud.

Selgitage mulle keegi palun miks, kuidas, sest viie kuu jooksul ei ole ma sellele vastust leidnud.

Ma olin solvunud ja endast väljas. Siis üritas haridusosakond mulle jaanuaris ühe kooli juurde anda; algkooli, mis tähendaks mulle rohkem tööd, sest tundideks tuleb ette valmistada ja algkooliõpe on põhikooliõppest omajagu erinev. Tol hetkel sain ma oma lõhestumisest aru: kuidas ma saan korraga olla piisavalt hea, et anda mulle tööd juurde, ja samas mitte piisavalt hea, et olla väärt veel ühte aastat?

Praegu muigan omaette, et küll on hea, et ma oma seisukohale kindlaks jäin, sest too algkool oleks tähendanud kolmekilomeetrist jalutuskäiku hommikul ja sama pikka teed õhtul, mis mu praeguse jalavaluga oleks puhas piinamine.

Aga siis ma käisin tööintervjuul, kus võimalik tööandja oli minu kogemusest ja hariduskäigust vaimustuses; oleks ma selle koha vastu võtnud, alustaks ma aprillist teises koolis. Miski hoidis mind tagasi. Kusagil mu sees tõstis pead ebakindlus, mis mind juba tollal seest väljapoole õgis.

Saatsin oma avalduse järgmisesse kohta. Ma ei oodanud sealt midagi—mul on vale pass, ma ei oska jaapani keelt ja mul pole juhilube ehk siis kolm kriteeriumit, millele ma ei vastanud—aga hariduskäik tõi mulle intervjuu. Ja see muutis kõike. Sest selle intervjuu üheks osaks oli tunnisimulatsioon.

Seda töökohta ma ei saanud—see sai selgeks tegelikult juba vestluse käigus, sest see keerles lõputult juhilubade puudumise ümber—aga kui otsus lõpuks kirjalikult tuli, lahistasin nutta. Mitte sellepärast, et ma ei osutunud valituks, vaid sellepärast, et nad kiitsid mu õpetamist.

Mind, kes ma olen oma pingutustest hoolimata ilmselgelt õpetajana täiesti läbikukkunud.

Ja ma olin rohkem segaduses kui varem. Siis saabus kooliaasta lõpp ja mu Lemmikklass lasi viimast korda mu südame auguliseks.

Ma ütlen Lemmikklass, kuigi tegelikult oli sagedasti nii, et enne nende tundi minekut hingasin ma sügavalt sisse ja kinnitasin endale, et ma saan sellega hakkama. See on klass, keda ma ei unusta kunagi, sest nad panid proovile mu kannatuse ja mu vastupidavuse. Ja ma pidasin vastu. Ma ei karjunud nende peale kunagi ega jalutanud tunnist ära, kuigi kiusatus selleks tekkis üheksal korral kümnest.

mina praegu

Aasta viimasel päeval tulid selle klassi kaks esindajat, et mulle üle anda pisike käsitsi köidetud vihik, kuhu iga õpilane oli kirjutanud mulle oma sõnumi. Selle kaanel oli foto minust, minu kolleegist ja kahest õpilasest, tehtud novembris, kui nad hakkasid oma lõpualbumit kokku panema.

Ma olin valmis selleks, et see on seest üleni jaapanikeelne ja et see on tehtud ainult viisakusest, sest nad olid ühtlasi ka üks mu nõrgimaid klasse, aga see oli 100% inglise keeles.

Tõsi, osa kasutas kindlasti mingit tõlkeprogrammi, aga see oli 100% inglise keeles. Nad kirjutasid oma unistustest ja eesmärkidest, meie ühisest ajast ja minu mõjust neile; nad joonistasid lilli ja südameid ja mind. Ja ma ei saa seda raamatut lugeda nii, et pisarad ei voola, sest… ma tean neid õpilasi. Ma tean, millist väljakutset nad mulle pakkusid—inimesena, õpetajana. Kui palju ma neilt õppisin.

Nende sõnumeid lugedes tunnen ma end veidi vähem läbikukkununa. Sest kui on üks kindel asi, siis see on see, et need õpilased kirjutavad seda, mida hing ihkab, mitte mida neilt oodatakse.

See on natuke kummaline tunne. Ma ei usalda ennast. Ma ei usalda oma kolleege. Ma kahtlen kõigis ja kõiges, aga ma usaldan neid, sest kaks aastat on nad olnud minu püsiva peavalu põhjuseks.

Ma olen peaaegu kolm aastat pidanud blogi ja blogi kõrvalt veel päevikuid, ja ma küsin endalt, et kas see ikka juhtus nii nagu ma selle enda tarbeks talletasin? Või on see, mis praegu toimub, gaslighting? Kui jah, siis miks? Kui ei, siis kas ma olen algusest peale hull olnud ja omale ette kujutanud?

Ning siis sain ühe äpi kaudu kirja noormehelt, kelle kasutajanimi meenutas mulle üht bakas kirjutatud esseed, mida ma siis otsima hakkasin. Mäletan, et seda kirjutades oli mul ka tunnetes segane olukord; esseed ei leidnud, küll aga leidsin magistriõpingute ajal kirjutatud töid. Ja ma lugesin, ja ma avastasin end mõtlemast, et ma ei olegi tegelikult ju nii teine inimene, kui tookord. Ja siiski…

Ühel päeval tunnen, et pakiks asjad kokku ja tuleks kohe Eestisse plaaniga mitte kunagi enam Jaapanisse tulla. Aga ei saa—Ukrainas on sõda, mujal koroona, ja Jaapani postiga ei saa praegu Eestisse lennupostiga midagi saata, ja mul on vähemalt kaks kastitäit raamatuid, millest ma ei taha loobuda (hariduslik kirjandus, keeleõpikud, autogrammidega väljaanded ja üks raamatusari).

Teisel päeval jällegi tunnen, et mul on nii palju asju, mis on Jaapanis tegemata jäänud. Kõik suuremad plaanitud reisid jäid ära, sest ühelt poolt oli pandeemia ja meil paluti mitte reisida, teiselt poolt olid pidevalt mingid rahaprobleemid, nagu too aprill, kui meile palgapäeval teatati, et palk tuleb kuu aja pärast.

Aa, ja mu abielu võib ka põhimõtteliselt lõppenuks pidada. Lihtsalt nii muuseas; seda teemat ma siin blogis lahkama ei hakka. Aga ka see paneb teatava pinge peale.

Ja meie prügikalender muutub ka. Edaspidi on prügimäele minev prügi ainult kord kahe kuu jooksul; suurem osa plastikust on aprillist alates aga põletamisele minev prügi. Säästev areng, jee! Minu arust on parem, kui need seal prügilas oma aega seisavad kui see, et neid suht valimatult põletatakse, nii et ma katsun kolmapäeval kõik, mis vähegi võimalik, välja viia, sest kui ma siia ei jää (ja vaevalt ma Sakus uue töökoha leian), siis tuleb kraamist niikuinii lahti saada.

Aga kui põletamine on parem mõte, siis kõnelge nüüd või vaikige igavesti!

Mis veel? Õige, me käisime Fuji mäge vaatamas eelmine nädalavahetus. Aga sellest kirjutan ma homme-algava nädala jooksul, sest praegu on juba peale keskööd ja ma peaksin magama liikuma.

Viimane asi enne, kui ma arvuti kinni panen. Ma värvisin juukseid! Seekord sihilikult ja mõeldes sellele tüdrukule, kes unistas Jaapanisse tulemisest. Kes oli julge ja edasipüüdlik. Kes uskus, et ta on piisavalt hea. Et tema unistused saavad kord teoks ja et inimesed on head.

Ma tahan olla nagu tema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s