Järve ääres

Siin ma jälle olen 🙂 Jõudsin ka blogisse tagasi. Vahepeal kirjutasin igasugu muid asju. Oma lõbuks. Tegelt need on lugemiseks kusagil üleval ka ja aeg-ajalt tuleb mulle e-kiri, et see kellelegi meeldis ja et keegi jättis kommentaari. Ja siis olen lobisenud kirjutamisest kõigiga, kes vähegi mind kuulata viitsivad, kuigi noh, ilmselt mitte piisavalt palju.

Esimese asjana räägin siis ära selle, et meil on lepingute pikendamise aeg ja mulle neljandat aastat ei pakutud. Põhjusena oli ära toodud, et “leping saab läbi”, aga see on otsus ja tagajärg, mitte põhjus. Nii et miks see tegelikult nii läks, ma ei tea. See tähendab siis seda, et pean hakkama mõtlema, mis ma edasi teen. Kas ma lähen tagasi Eestisse? Leian Jaapanis uue töö? Varajaseks sünnipäevaks sain niisiis eksistentsiaalse kriisi.

Alguses nutsin südantlõhestavalt, sest ma tõesti ei näinud seda otsust tulemas. Koolis tundus siiani kõik okei ja hea olevat, aga ju on siin tegemist siis jaapanlaste honne ja tatemaega, mis mu ära on lollitanud. Nii palju kui mul vabasid hetki on olnud, olen ikka katsunud teiste õpetajatega suhelda; paraku on aga nelja-viie-kuue tunni kõrvalt päevas seda aega raske leida. Tegelikult olen isegi mõnel õhtul sügavasse öösse istudes kahoote teinud, nii et isegi blogisse ei jõudnud kirjutama tulla.

Nüüd tuleb välja mõelda, kuidas öelda, et teate, enam ma seda teha ei saa. Ma pean oma tulevikuga tegelema.

Kui asi on selles, et ma lastega lõunat ei söö, siis tegelikult kool oli see, kes mul selle pandeemia alguses ära keelas. Ja tegelikult ei söö ma üldse lõunat. See pole mingi saladus.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ajan ma ennast hulluks. Südames on raske ja mul on asjade sellisest kulgemisest jube kahju. Saku on minu linn – päriselt. Jah, meil on siin probleeme olnud. Aga ma pole end ikkagi kusagil nii hästi tundnud kui siin. Ma ei taha siit lahkuda. Aga nüüd on minu Jaapani-ajal tiksuv taimer ja ükskõik kui palju ma endale ei korruta, et august on veel päris kaugel, pole sellest mingit abi.

Yatsugatake mäeahelik

Selle nädala sees oli veel teisigi ebaõnnestumisi, kuid see tegi kõige rohkem haiget. Nii et ma võtsin omale reedese päeva vabaks ja plaanisin sõita Nobeyamasse, sest puhkuseavalduse täitmise ajal lubas ilmateade ilusat, päikesepaistelist ilma. See oli vale.

Reedel sadas vihma. Ja mina, kurb nagu ma olin, otsustasin nagu iga nutikas naine, et oleks aeg oma juustega midagi teha. Ostsin kohalikust apteegist ajutist juuksevärvi ja veetsin päeva tegutsedes. Ainult et midagi läks väga nihu. Väga nihu. Esiteks tuli see värv mitmeid kordi intensiivsem kui pakendi peal olev ja kui ma seda laupäeva õhtul välja pesema hakkasin, siis avastasin, et oih, ups. See ei tule maha. Nii et õpetage mulle selgeks kõik katastroofidega seotud jaapanikeelsed sõnad, et ma esmaspäeva tööl üle elaksin.

Lohutan ennast mõttega, et vähemalt ei valinud ma ei sinist ega oranži. Roosa vähemalt sobib mulle kuidagi.

Põhimõtteliselt oli eesmärgiks midagi sama tugevat kui Sarah Jeffery’l muusikavideo alguses. Aga tulemus sama intensiivne kui lõpus. Laulu sisu ja minu tujud-tunded pole omavahel sihilikult seotud.

Mul on roosamad juuksed kui on olnud mu suurimates, kõige salajamates unistuses. Sisse arvestades ka lapsepõlveunistusi. Tule taevas appi! Kuidas see küll juhtus? Ma tean, et ma olen blond, aga mitte nii blond. Igatahes läksime õhtul sushit sööma, sest ka see on vahel hingele hea. Koju jõudes avastasin postkastist paksu ümbriku Hollandist, kust ma omast arust mitte midagi ei olnud tellinud. Ja ei olnud ka.

Tegin ümbriku lahti ja naersin. Seal oli T-särk. Roosa tekstiga, mis sobib ideaalselt minu praeguse juuksevärviga. Nii et ilmselt oli tegu saatusega. Särk saadeti vabandusega, et mu tellimus sellest poest oli üks 150 hilinenud väljasaatmisega tellimusest. Sellel on kirjas ilus, inglisekeelne tekst: THIS IS OUR WAY OF SAYING SORRY — võib-olla piisab, kui ma esmaspäeval selle selga panen? Ei? Noh, ma arvasin ka nii.

Igatahes suuremalt põdeda mul ei lastud, sest sünnipäevanädalavahetus ei ole kurb olemiseks! Ega juuksevärviga maadlemiseks! Nii et laupäeva hommikul sõitsime Kawaguchi järve äärde. See on üks Fuji mäe viist järvest ning meil vedas ilmaga väga. Kui Asama mäge minuga vaatama sõites on see alati pilvede taha peitumas, siis Fuji juures oli taevas selge ja sinine. Ja seal me pildistasime, pildistasime, pildistasime… Kõigepealt siis mitu pilti mäest:

Tagasiheitena oli pilt medalist ja minu kõndimisnumber kevadest, kui ma Conquerori virtuaalset väljakutset tegin. Praegu jooksen Amalfit – nii raske on sinna kõiki samme mitte kirja panna, aga ma ei tahtnud, et see medal nädalaga tehtud saaks.

Ja nüüd siis mõned pildid ka inimestest…

Järgmine peatus meie päevasel tuuril oli Chureito pagood, kust on pärit legendaarne pilt Fuji mäest, kirsiõitest ja punasest pagoodist. Tuleb ette? Kui ei tule, siis… See ehk aitab:

Nagu keeleoskajad aru saavad, siis oli see koht tegelikult ligipääsmatu. Milline ebaõnn! Tuleb kevadel uuesti minna. Aga kevadel tuleks minna juba kirsiõite pärast. Kirevate lehtede jaoks olime ka liiga varakult tulnud – need ilmuvad tavaliselt umbes novembri keskpaigas. Aga ilus oli ikka! Vähemalt vedas meil väga sellega, et ilm oli selge ja ilus ja soe.

Einestasime konbinis. Liikusime edasi. Sõitsime Motosuko järve äärde. Seegi kuulub Fuji viie järve hulka ning eriliseks teeb koha see, et sealne vaade on jaapanlastel trükitud raha peale — täpsemalt siis 1000-jeenilisele. Jõudsime sinna kohale päikeseloojanguks.

Niipea, kui päike silmapiiri taha kaob, läheb siin külmaks. Nii et tähtede ja kuu ilmumist taevasse me ootama ei jäänud. Pealegi oli kodu poole veel pikk tee sõita. Mitu kohvipausi teha. Muud sellist.

Koju jõudsime poole üheksast — 12 tundi peale seda, kui me lahkusime. Aga see oli tõeliselt tore ja vahva päev!

Täna on pühapäev ja varsti lähme tantsima. Et õnnestuks veel natuke kurbust seljast raputada.

Olge tublid ja kui kellelgi tuleb mõni geniaalne mõte, kuidas mind Jaapanis hoida, siis andke teada!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s