E nagu Eesti, E nagu Exchange

Viimased kolm päeva olen ma nautinud puhkuserõõme. Lõpp lauasoojendamisele! Järgmine nädal on sundpuhkus jälle, mis on praeguses põrgupalavuses kohutavalt õudne. Õnneks liiguvad praegu meie poole lausa kolm taifuuni. Hinnanguliselt üks neist tabab meidki, nii et saame tuult ja vihma. Tuuline on juba praegu tegelikult ja täna on taevas pilvi täis. Hommikul kajas üle linna info, et homme hommikul peaks taifuun kohal olema ja et me ennast selleks valmis paneks.

Ma tean, et päris paljud teist ootavad, et ma kirjutaks natuke presidendi visiidist. Facebooki postkast oli mul vähemalt küsimusi ja põnevaid sõnumeid täis. Kirjutasin kõigile otse ja kirjutan nüüd siia ka üle juhuks, kui kellegi sõnum jäi kahe silma vahele, et meie ei teadnud sellest asjast peaaegu üldse midagi, kuni sama päeva hommikuni. Ainult niipalju, kui Eesti uudistest oli silma jäänud. Sama ka olümpiaga. Veidi sürreaalne, et linn oli eestlasi täis, aga emakeelt saime ikka ainult omavahel rääkida. Me olime vist ainsad võõrustajalinna JETid, kes selles situatsioonis olid, aga see on Saku. Nii et kogu selle olümpia vältel elasin ma ilmselt Eesti sportlastele lisaks sama palju kaasa ka prantsuse tiimile, kes Kofus treenisid ja treeningute vahelt sealsete koolide spordiklubidega online kultuurivahetuskohtumisi tegid. Seda oli nii lahe instagramist jälgida! Tõeliselt äge!

Aga teisi eestlasi nägime põgusalt. Kogu värk oli meie jaoks paari minutiga läbi, aga kaunitele külaliste päev oli muidugi pikem ja tegevusi täis. Ausalt öeldes poleks see reis linnavalitsuse hoone juurde seda üldse väärt olnud, eriti arvestades, et ilma Nataljata oleks ma lihtsalt oma päikesepõletusele päikesepõletuse saanud, aga neil enda tehtud fotodel on ikkagi oma Väärtus. Ja see on see – kui mult pärast vaheaega küsitakse, et mida ma tegin, siis ma saan öelda, et nägin Eesti presidenti. Mis on väga heaks sissejuhatuseks mõnele kultuuritunnile. Sest JET-lühendi E on E nagu Exchange või nagu ma enda jaoks olen mõtlema hakanud – E nagu Eesti. Mida rohkem meile Sakuga seotud Eesti asjadest räägitakse, seda parem on meil oma tööd teha. Aga võib-olla olen ma sõprussuhetest valesti aru saanud ja keegi ei taha tegelikult, et me õpilastes päriselt huvi Eesti vastu tekitaks, kuid kui see on nii, siis andke andeks, aga ma ajan rõõmsalt oma asja edasi. Mul on küll uut lippu vaja. Aga ega see mind ei takista.

Teine tore asi oli see, et ma nägin selle “Tere tulemast Saku linna!” bänneri ära, mille disain mul endiselt digitaalses kirjakastis on sellest ajast, kui mult küsiti, kas selle eesti keel on korrektne. Ütlesin, et on, nii et kui seal mingi viga on, siis süüdistage mind. Viskan pildid siia alla. Vaadake ise.

Täna nägin, et eestlaste seltskond käis veel sellessamas templis, kus ma samal hommikul kohvi jõin. Naersin südamest. Mis on sellise asja juhtumise šansid? Igipõlise saku-shi-lasena (täna sai täis kaks aastat Sakus!) leian, et see tempel oli visiiti väärt, sest sellega tegelev pere on üks toredamaid. Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et see on ühtpidi minu kooliga seotud… Tegelikult on see väga armas kokkusattumus, et valituks osutus juhuslikult paik, millel on kahe kohaliku eestlasega nii sügav side. Seda kohta võiks isegi nimetada mõnes mõttes meie pühapaigaks. Pisar tuleb lausa silma.

Mul on tegelikult veel päris paljudest asjadest vaja siia blogisse kirjutada, aga ma teen seda veidi hiljem. Praegu on mul vaja postkaardid ära viia, õhtusöök valmis teha ja siis tegeleda veel omaloominguga. Mul on nii hea meel, et Jaapanis elamine on aidanud mul leida taas tee sõnade juurde. Järgmise korrani!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s