Vehklemisest ja vaktsineerimisest

Olümpiamängud on juba järgmisel nädalal. Ja järgmisel nädalal algab lastel vaheaeg! Hurraa! Kolmapäeval on viimased tunnid, selle järel aktus ja nad saavad oma lühiajalise vabaduse. Kui see vabadus laieneks vaid mullegi! Paraku tuli meile juba meeldetuletus, et meile kodust töötamist ei võimaldata. See tähendab siis jälle praktiliselt tühja koolimaja. Ei mingeid tunde. Lihtsalt vaikus ja arvuti ja mina. Ja võib-olla mõned kolleegid ka. Kas mind närib kadedus nende JETide suhtes, kes vaheaegadel koolis kohal ei pea käima? Jah. Kas ma saan selle suhtes midagi teha? Ei. Nii et see selleks.

Aga – üks positiivne uudis ka, kuigi ma vist olen peaaegu kõigile seda hõisanud. Aga ikka – see noormees, kellel ma aitasin pre-1 (B2) taseme inglise keele suuliseks eksamiks valmistuda sai eksami positiivselt sooritatud! Ma olen ta üle nii uhke! See on üks viimase aja rõõmsamaid uudiseid ja tõstis tuju ikka korralikult. Teine tööga seotud asi on jälle selline mõrkjasmagus segu heast ja halvast. Nimelt hakkasime me koolis kahooti mängima. Hea on see, et õpilased naudivad seda täiega. Halb on see, et mina olen see, kes peab need välja mõtlema ja see võtab nii kaua aega.

Kahooti saame mängida, kuna kevadest on meil koolis kõigil õpilastel chromebook. Minul ka, kuigi kuidagi unustati mulle sellest rääkida ja kui ma nüüd lõpuks ise selle kohta huvi tundsin, siis otsiti mõnda aega mu masinaga seotud andmeid. Aga saime tööle, tutvustasin ühele õpetajale Kahooti ja nüüd ma olengi iga päev põhimõtteliselt ainult seda mänginud. Loodetavasti on sellest midagi kasu ka. Aga kui ei ole, siis pole midagi hullu, sest kohe algab vaheaeg! Esmaspäeval mängin jälle terve päev kahooti – tõeline karuteene iseendale, sest ega kahoot ennast ise kokku ei pane. Nii et tänane õhtu on jälle sisustatud!

Näidisküsimus mõnest minu Kahootist. Totoro on Studio Ghibli tegelane ja ei kuulu mulle.

Vahepeal tuli ellu jälle natuke sünget huumorit. Kui ma hommikul Facebooki lahti tegin, siis esimese asjana viskas see õudne asi mulle ette uudise sellest, kuidas Kono ütleb, et kohalikud omavalitsused peavad hakkama vaktsineerimist aeglustama, kuna vaktsiine ei jätku. Mina sain ka lõpuks oma esimese vaktsineerimisaja – septembrisse. Sakus on vaktsineerimine läinud kuidagi eriti aeglaselt, seda on ära märkinud ka kolleegid. Eriti hakkab see aga silma just sotsiaalmeediat kasutades, sest peaaegu kõik, keda ma Jaapanis tean, on saanud kätte oma teise doosi või on seda kohe-kohe saamas. Kõik, kes minuga samas prefektuuris elavad vähemalt. Aga noh, selline see elu siin on. Küll septembris vaatab edasi, mis toimub.

Kuna Saku on eestlaste olümpiatiimi võõrustajalinn, siis praegu on toimumas ka rohkem olümpiateemalist. See kõik on nagu üks hästi hoitud suur saladus – keegi millestki ei räägi ja keegi midagi ei tea. Täna toimus Sakus vehklejate trenn, mis oli publikule avatud. Juhuslikult vaatasin reedel õigel ajal Facebooki, muidu ei olekski teadnud. See oli eelregistreerimisega ja me püüdlikult siis saatsime läbi veebivormi (sest ainuke muu variant oli faksiga registreeruda!!) oma osalussoovi. Kohale jõudes selgus, et ups, polegi kirjas, aga õnneks meid lasti ikkagi sisse. Kaasa oli vaja võtta sisejalatsid, täidetud vorm selle kohta, et sa pole haige, ja oligi kõik. Paberi printisime hommikul konbinis, mis exceli tabeli peale sülitas, nii et mul on väga hea meel, et mul print to PDF selgeks sai õpitud. Tehnoloogia on ikka imeline asi, aga mitte miski ei saa vastu tehnoloogiale Jaapanis.

Viskan siia alla mõned pildid. Sportlased olid meist küll võimalikult kaugel, et kaitsta meie kõigi tervist, nii et pildid on suuresti suurendatud, aga nii tore oli üle pika aja kuulda kedagi teist eesti keeles kõnelemas. Sellis päris suhtlust, mitte nagu filmi vaadates. Natuke sürreaalne tunne oli küll, et kuidas see võimalik on, et maailmas on peale meie pisikese mulli veel eestlasi, aga no näe, ikka on!

Sisenedes jagati vaikselt kaasaelamiseks sinimustvalgeid lippe ning me siis lehvitasime nendega enne, kui fototunnistuseks mõned pildid tegime – et meile ikka lähevad need asjad korda. Kui me seal omaette natuke poseerisime, siis ükshaaval hakkasid kaameramehed ja -naised meie juurde ka tikkuma, nii et kui keegi meid telekas näeb siin Jaapanis, siis andke aga teada! Eks me esmaspäeval kuule. Võib-olla õnnestub hiljem isegi mõni klipp leida sellest, kuidas me vaikselt lippe lehvitame. Aga küll ma teid kursis hoian! ❤

Ürituse lõpus paluti kõigil jätta sõnum Eesti tiimile ning eks me siis seda tegime.

Pärast vehklemise vaatamist oli natuke pausi, siis läksime jaapani keele tundi. Väljas on palav ja ma tegin õpetajaga koos kuus (!) õppetükki järjest, nii et mu aju on praegu täiesti kõrbenud. Läbi. Kõige jubedam oli see, et kui mu sõnavara on täitsa OK, grammatikat õpin nüüd, siis selles õpikus on hiraganas kanji peale kirjutatud tekst ainult üks kord peatüki jooksul, nii et kogu ülejäänud aja ajasin näpuga taga, kuidas asju hääldada. Vahel ütles õpetaja ette ka. Tõeline pingutus.

Samal ajal avastasin, et ma olen ühe paki maha maganud, nii et nüüd on veel see jäänud ka. Aga ma lähen kirjutan ja teen kahoote edasi, sest mitte miski ei anna praegu paremat dopamiinilaksu kui energilised õpilased ja energilised lugejad, kes mulle iga peatüki lõppedes tagasisidet annavad. Elame järgmised kolm päeva veel üle ja siis vaatame, mis edasi saab! Olge tublid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s