See kord, kui me imetlesime ronge, värvilisi vihmavarje ja käisime süvakosmose uurimist uurimas

Sellest, kui ma viimati kirjutasin, on jälle päris pikk aeg möödas. Aasta alguse suur plaan, et kirjutan iga nädal (või iga nädala kohta), tundub aina ulmelisem. Kuidagi on see siinne elu mu energiast kohati täiesti tühjaks tõmmanud ja igahommikused mägede poole õhkamised ei lae enam sama palju kui varem. Tahan puhkust ja reisida ja kõike muud ilusat, Eestimaa metsi ja merd. Tegelikult on siin Sakus ka ilusaid kohti, aga me oleme suurema osa neist läbi käinud ja need, kuhu me jõudnud ei ole, on meile laias laastus ikkagi teadmata kohad. Või on need seotud ilma või aastaajaga, nii et koht sobiks, aga aeg mitte. Mis seal ikka halada. Kirjutan ma ikka, isegi kui mitte blogisse. Korraks tegin pausi ühel teisel veebilehel (kuhu ma oma omaloomingut mõnikord topin), vaid selleks, et ärgates avastada “oih, ups, keegi vist igatseb mind”. Oli tore. Igatahes on mul täna natuke rohkem vaba aega ja energiat, et panen siia ka mõned möödunud asjad kirja. Tegelikult tegin ma hiljuti instagrami konto ka, nii et kes mul Facebookis ei ole, aga tahaks veel rohkem Jaapani-teemat, siis ladybug.in.love on see, kust mind leida. Teoorias peaks mul blogis paremal pool jooksma ka viimased postitatud pildid, aga kuna mina seda ei näe, siis teie ilmselt ka mitte. Aga vähemalt olete mu lugemistega kursis 😉

Paar viimast nädalavahetust on olnud päris ilusad. Öeldakse, et vihmahooaeg on just kohale jõudnud, aga siin on olnud märg ja vihmane no vähemalt kuu aega kindlasti. Eriti just öösiti, kus tavaliselt selges taevas ujuvad pilved, mille vahelt kuu mõnikord kelmikalt piilub. Õhtul on nii soe, et jalutada võiks T-särgis, kui poleks tuult, mis ootamatult tõuseb, ega vihma, mis selget taevast lubanud ilmateatest hoolimata otsustab meid üllatada. Praegu on see kummaline aeg, kus konnad on krooksumise lõpetanud, kuid tsikaadid veel ei laula. Mõnikord on lausa ebamaiselt vaikne.

Eile oli meie hallidele ja vihmastele päevadele vahelduseks üks päikeseline päev. Õhk oli soe, päike kõrvetas ja tuul puhus alati täpselt õigel hetkel, et pakkuda maksimaalset jahutust. Tõeline suvepäev. Kuna midagi paremat pähe ei torganud, sõitsime kohvipausi ajal Aonuma rongijaama. Sealt avaneb alati ilus vaade ja kuna me viimati käisime talvel, kui ilmus raamat Saku 72 pentaadist, siis läksime selle aastaaja ilu vaatama. Riisipõllud on rohelised, mets ka. Me lootsime, et ehk õnnestub meil kohalikku rongi ka näha. See sõidab nädalavahetustel vist umbes üks kord tunnis. Kohale jõudes sai heidetud pilk rongiplaani ja see lubas meile, et tavaline rong sõidab sealt varsti läbi. Mida me aga üldse ei osanud ette arvatagi, oli see, et meil on jälle õnne näha High Rail 1375.

Selle taaskohtumise teeb eriti toredaks see, et High Rail 1375 sõidab ainult kaks korda päevas ja meie külastatud Aonuma peatuses tegelikult ei peatu. See sõidab küll Koumi liini raudteel selle täispikkuses marsruudi (Komorost Kobuchizawasse ja tagasi), kuid peatub vaid üheteistkümnes peatuses kolmekümne ühest. Neli neist peatustest on Saku linnas – Sakudaira, Iwamurada, Nakagomi ja Usuda. Mina High Rail 1375 sõitnud veel ei ole, aga ma tahan see suvi sellega kindlasti sõita. Võib-olla isegi mitu korda – ühe korra Nobeyamasse või sinnakanti, et tähti vaadata. Ühe korra õhtuse rongiga Kobuchizawast tagasi Sakusse, et saada osaks ka rongis asuvast planetaariumietendusest. Õhtune rong peatub Nobeyamas pikemalt – 50 minutit.

Nobeyama on Jaapanis ilmselt üks mu lemmikkohti. Kobuchizawast selle erilise rongiga tulles on reisijatel võimalik osa saada tasuta tähevaatlustuurist, mida viib läbi kohalik giid. Nobeyama on kõige kõrgemal asuv rongipeatus Jaapanis, nii et ilmselt ei ole midagi imestada, et see piirkond sai Jaapani astronoomide poolt valitud kolme parima tähevaatluspaiga hulka. Muidugi tasub tähti minna vaatama nii suvel kui talvel. See viimane ei kõla eriti mõnusalt, kui ma päris aus olen, sest meil on siin päris külmad talved, aga võib-olla on see seda väärt… Ma olen nüüd selle enda jaoks igatahes üles haipinud. Võta nüüd kas või üks puhkusepäev välja, et minna ja päev läbi rongidega sõita. Aga õnneks (või hoopis kahjuks) sõidab see juunikuus ainult nädalavahetustel ja alles juuli teisest nädalast lisanduvad mõned üksikud tööpäevad, kui lastel on vaheaeg. Kadestan neid JETe, kes saavad vaheajal kas kodust töötada või eripuhkust. Meil tuleb end iga päev kooli kohale vedada, terve päev kuidagi mööda saata ja pidevalt õlgu kehitades selgitama, et jah, tõepoolest peame me kohal käima. Sellest ei saa ka kolleegid üldse aru, sest kõik on harjunud sellega, et vaheaegadel abiõpetajad ei tööta/saavad eripuhkust. Enam mitte.

Laupäeval sadas paduvihma. Õhk oli niiske. Kui mõnikord aitab akende sulgemine toas niiskust piirata, siis seekord ei olnud küll mingit erinevust. Nii et aknad jäid lahti. Reedel olin ma ostnud uued kardinad, mis aitavad natuke toas valgust blokeerida, aga kuna päikest näha ei olnud, oli laupäeva hommikul toas sama pime kui öösel. Nii mõnus oli sedasi magada. Uued kardinad saigi ostetud just une pärast. Ma ärkan peale paari tundi und ülesse, sest toas on valge ja isegi kui ma lähen varem magama, ei ole sellised varajased ärkamised minu jaoks mõeldud. Aga paduvihmast hoolimata sai ennast ikkagi lõpuks ka kodust välja ajatud ja aeg sisustatud. Õhtul kohvitasime teist korda, olles otsustanud igal juhul Karuizawas Harunire terassil ära käia. Seal on nimelt justkui teise taevana peade kohale riputatud värvilised vihmavarjud. Ilus oli.

Aga ka mõnest sellele eelnevast asjast on jäänud veel kirjutamata. Nädal varem seiklesime taaskord Saku piirkonnas. Võtsime ette improviseeritud reisi Jaapani Kosmoseuuringute Agentuuri (JAXA) Usuda Süvakosmoseuuringute Keskusesse. See asub sellises kohas, kuhu jala ei lähe ja rongiga ei sõida. Google Maps juhatas meid sinna mingit kahtlast asfalteerimata otseteed pidi, mis väänles mäest alla nagu keerdus madu-uss ja läbi võssakasvanud metsa, kus võib ilmselt ebaõnne kohal isegi karu kohata. See oli päris hirmutav ja tagasi me selle kaudu ei sõitnud (ülesmäge oleks ilmselt veel jubedam olnud).

Selline kauge, ülejäänud maailmast eraldatud paik on kosmoseuuringute hind. Valgusreostus on asi, millest ei saa ju mööda vaadata, kuigi ma pean ütlema, et me elame Jaapani mõistes üsnagi maakohas. Pärast päikeseloojangut on väljas nii pime, et ilma helkurita eriti välja ei kipu ja kindlasti mitte sellistele teedele, kus puudub korralik kõnnitee – mis on siis tegelikult peaaegu kõik teed. Kosmoseuuringuteks on aga vaja ruumi, head vaadet ülespoole ja vähem valgust, kui ma olen asjadest õigesti aru saanud.

JAXA süvakosmoseuuringute maapealses baasis asub 64-meetrise diameetriga paraboolantenn, mis kosmosest helisid kinni püüab. See kaalub 2000 tonni! Meie suur au ja uhkus, sest selliseid antenne lihtsalt ei ole igal pool. JAXA kodulehe järgi võib 20-30 aasta pärast neid sellel planeedil olla lausa 14, nii et võib-olla oleks aeg hakata antennide ümbermaailmareisi planeerima. Vaataks kõik üle.

Tähelepanelik pildivaataja märkas, et see antenn sai ka olümpiateemalise postmargilehe peale. Kui sellest mõni ilus fotopostkaart ka tehtaks, oleks imeline! Siiani olen näinud Saku kohta peaaegu eranditult joonistatud postkaarte, mis on ka ilusad, aga mulle isiklikult meeldivad fotokaardid mõnikord rohkem. Ja sellest saaks küll uhke kaardi, mida siis postcrossinguga kõigile saata! Ma lähen nüüd tööle tagasi, nii et head päeva jätku teile!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s