Tavalised õhtud

Täna tööle jõudes avastasin, et mul on kaks tundi kolmest tühistatud. Mõtlesin, et väga tore – saan jaapani keelt õppida. Mul on wanikanis kümmekond uut kordamist ja mõned uued tunnid ka. Siis aga teatas üks kolleeg mulle, et mul on täna neljanda tunni ajal kohtumine koolidirektoriga. Miks? Seda mulle ei öeldud. Nagu ulakas õpilane, hakkasin ma kohe mõtlema, et mida ma olen pahasti teinud. Keha kiskus krampi ja tundsin, kuidas hambad ennast krigistama hakkavad, sest direktori kabinetis tuleb hoolega vaadata, mis sõnad suust välja tulevad.

Üks põhjus, miks blogi unarusse on jäänud, on minu magamatusest tingitud paha tuju. Ma ei maga hästi. Eile öösel jäin unne alles kahe paiku ja isegi need paar unetundi olid täis õudusunenägusid hallidest silmadest ja verevalamisest. Kui kellelgi seostub see mingi vana filmi-asjaga, siis andke teada. Tahan ka teada, kust mu aju seda inspiratsiooni leiab. Magamist ei aita ka see, et ilm on läinud soojaks ja välja on ilmunud sääsed, kes hoolimata putukavõrgust kuidagi tuppa tee leiavad. Ja siis ma jahin neid, proovides need kõva plaksuga kinni püüda. Mõnel päeval kohtab looduses ka karvaseid röövikuid, vihmausse ja hirmutavalt suuri sumisejaid. Kardan alati, et saan nõelata, aga uudishimust tahan ikka neist mõne korraliku pildi saada.

Muide, mul on nüüd Instagramis ka konto: ladybug.in.love – sinna panen igasuguseid pilte, raamatute ja muu eluga seonduvat. Mõnikord duubeldavad olulisemad asjad Facebookis, mõnikord panen blogisse ka, nii et kõik saavad midagi. Aga kes tahab rohkemat, siis Instagramist saab. Igaühele oma. Igaõhtuseks saanud jalutuskäigu lõpus pilte blogisse laadida on liialt tüütu, nii et kõik siia ei jõua. Elu on liiga spndmusterikas!

Igatahes, täna juhatati mind taaskord direktori kabinetti, tõlgiks kaasas üks inglise keele õpetaja. Tuli välja, et mul oli plaanipärane arenguvestlus, mida iganes see siis ka ei tähenda. Ma pole küll täheldanud, et teised abiõpetajad seda õudust peavad läbi tegema, aga noh, jah, olgu nii. Ainult, et ma jõudsin pisikesse eksistentsiaalsesse kriisi juba esimese küsimusega: mis on minu eesmärk selleks õppeaastaks?

Ma ei mäleta, mis ma vastasin. Loodetavasti andsin õige vastuse. Sest natuke imelik on tegelikult küsida minu eesmärke selleks õppeaastaks, arvestades, et Jaapani haridussüsteemi silmis ei ole ma isegi päris õpetaja ega tohi tegelikult üksinda tunde anda ega osale määravas mahus õpilaste keeletundides? Mul on 23 tavaklassi, keda ma näen kõiki umbes kord kahe nädala jooksul. Mis saab minu eesmärk üldse olla? Motiveerida neid keelt õppima? Tutvustada neile teisi kultuure? Aga kuidas? Kuidas seda teha, kui sul ei ole peaaegu üldse mingit otsustusõigust, mis tunnis toimub?

Hingasin sügavalt sisse. Järelikult on see lihtsalt mingisugune bürokraatlik värk. Lihtsalt räägime ruttu ära ja läheme oma teed, minu mured endiselt minuga, jaapanlastel hea meel, et linnuke sai kirja. Et mulle on räägitud nende ootustest ja tahtmistest. Mul oli neile üks küsimus ka, aga nemad ütlesid, et ma pean seda haridusosakonnast küsima. Ma arvasin ka nii, aga haridusosakond ütles, et ma pean koolist küsima. Nii et targemaks ma selle koha pealt ei saanud.

Aga vähemalt on täna ilmaga õnnistatud. Taevas pole küll sinine, aga paduvihma ka ei saja. See tähendab, et tänaõhtune jalutuskäik saab vähemalt kuiva jalaga läbi käidud. Allpool on veel mõned pildid eilsest, kus meil oli tõeliselt ilus päev. Täna on Asama mägi hädavaevu näha läbi tiheda udupilve. Ilmateade lubab küll natuke vihma, aga ma katsun positiivseks jääda.

Meil on praegu kõik imeliselt roheline. Visteeria lõpetab õitsemist, nii et naudin viimaseid päevi veel nende lummavad lõhna. Neist tuleb eraldi postitus, kui ma kõik pildid telefonist kätte saan. See on natuke keeruline värk, sest kõik mu pilvekesed on asju täis. Mul on õudne kiusatus lihtsalt ruumi juurde osta, aga kuna seda pakutakse üldiselt igakuiste maksetena, siis ma mõtlen veel, kuidas ma selle pähkli lahti nuputan. Eks näis.

Õhtused jalutuskäigud on saanud elu oluliseks osaks kahel põhjusel. Esiteks tuleb ilusat (loe: kuiva) ilma ära kasutada ja teiseks on mul praegu pooleli Krügeri Rahvuspargi virtuaalne matk. 412 kilomeetrist on praeguseks läbitud 134, mis on minu arust päris hea, arvestades, et pole isegi kümme päeva sellega tegelenud. Kui ma ära lõpetan, saan selle eest medali. Ma panin end kirja ka suvisele liikumisväljakutsele “Eesti 500“, sest selle medal on nii armas, et ma lihtsalt pean selle omale saama. Muidugi, see on ka vahva ese, mida ma saan oma õpilastele näidata. Ilmselt läbiks ma ka 1000 kilomeetrit selle ajaga, millal see üritus kestab, aga minu arust on sinine taust ilusam kui kuldne, nii et las proovib keegi teine.

Liikumine loeb ja mina loen ka. Eile õhtul lõpetasin ma oma jalutuskäigul Haruki Murakami raamatu “What I Talk About When I Talk About Running”, mis ilmub varsti ka eesti keeles pealkirjaga “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“. See on üks neid raamatuid, mida ma kindlasti, kindlasti tahan omale ka, nii et kuigi ma tegelikult praegu raamatuid osta ei taha, siis kiristan hambaid ja ootan… Minu arust on see püha raamat kirjutamisest ja jooksmisest ja ma kavatsen seda veel mitu, mitu korda läbi lugeda, et siis ühel päeval tossud jalga tõmmata ja minna jalutuskäigu asemel hoopis jooksma. Minu arust on ilus, kui inspireerivalt jaapanlased suudavad spordist kirjutada. Selliseid raamatuid on eesti keeles rohkem vaja. Nii et suur süda Varrakule, kes minu unistuse teoks teeb. Elagu lugemine!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s