Minu uus klaver

Täna on imeilus päev. Taevas on üle pika aja selge ja sinine. Kauguses ujuvad pilved ei ole hallid nagu viimastel päevadel olnud on, vaid hoopis valged. Päike on nii soe, et ma sugugi ei imestaks, kui homme tuleb päikesepõletuse tõttu uuesti kinni katta. Või ka mitte. Sest sellest kaunist päevast hoolimata otsustasime suure osa tänasest päevast hoopis siseruumides veeta. Läksime AEONisse. Kui arvate, et jälle šoppama, siis eksite! Tegelikult jõudis mu uus klaver kohale.

Ma ütlen minu uus klaver, sest ma nii väga tahaks, et see oleks tõsi. Tegelikult muidugi ei ole – mu naabrid saaksid kreepsu, kui ma hakkaks korterisse klaverit vedama. Oleks siis veel pianiino, mis õnnestuks magamistuppa raamaturiiulite kõrvale seisma panna, aga tiibklaveri? Kui ma laua välja viskaks, siis ehk veel… aga ma ei tea, kas põrand sellele unistusele vastu peaks. Nii et minu koju see armas asi siiski ei tulnud, aga kohalikus kaubamajas saab seda näha veel terve järgmise nädala.

Terve nädala! Mul on kiusatus nüüd keset nädalat üks päev puhkust võtta, et ma saaks minna klaveri juurde ja selle juures istuda. Klaverimäng on üks neist asjadest, millest ma tunnen igapäevaselt puudust. Raske on uskuda, et ma pole klaveri taga istunud sama kaua, kui ma pole näinud merd – sellest päevast saadik, kui ma läksin lennukile, mis mu siia Jaapanisse tõi. Okei, see on ikkagi vist natuke liialdatult öeldud, aga ma pole veel leidnud kohta, kus saaks regulaarselt klaverit mängimas käia, nii et saate aru küll, mida ma mõtlen.

Estonia… Teate, pisarad tulid kohe, kui klaverilt kate võeti ja mu silmad leidsid selle üheainsa sõna. See on minu klaver. Mõnele meeldib Yamaha, mõnele Steinway, minule Estonia. Steinwayl ja Yamahal pole häda midagi, neil on ka tore mängida, aga minul ja Estonial on ajalugu.

See klaver, millel mina leidsin oma kõla, oli ka Estonia klaver. See hetk on muide isegi videole salvestatud. Kel huvi, siis vaadake. Kui nüüd väga täpne olla, siis kõla leidmine ei ole asi, mis juhtub üleöö. Tegelikult võttis ikka omajagu aega enne, kui ma selle hetkeni jõudsin, kus ma ise ära tabasin, missugust heli ma tahan mängides kuulda. Selle loo mängimiseks olin ma klaverit mänginud juba päris pikalt tegelikult. Pärnu Muusikakooli lõpetasin ma vist 2010, kuigi ausalt, ma ei mäleta ilma paberiteta. Eesti.ee ütleb, et põhikooli lõpetasin ma aastal 2011, aga selleks hetkeks olin ma klaveriõpingud ametlikult lõpetanud (aga armastuse alles leidnud). Nii et voilà, inimene õpib, kuni elab. Mina õppisin siis asju armastusega tegema.

Nii palju siis minu ja Estonia minevikust. Lähme nüüd tänasesse tagasi. Eelnevat arvesse võttes võite ette kujutada, kui väga ma tahtsin kuulda selle klaveri heli ja õnneks ei pidanud ma kaua ootama. Tseremoniaalse avamise üheks osaks oli ju pisike kontsert, kus mängis härra Tadashi Suenaga, kellega meil õnnestus isegi paar sõna vahetada enne kogu selle uhke ürituse algust. Härrasmees, kelle rinnataskul meile kõigile tuttavad sinised lilled, sai tuttavaks kahe eestikeelse sõnaga – rukkilill ja aitäh.

Sellegipoolest tundsin ma südames tegelikult ikkagi natuke muret selles osas, et kuidas ta mängib ja kuidas on klaver hääles. Ärge saage minust valesti aru – ma ei usu, et keegi ürituse korraldajatest oleks mängima kutsunud mingi suvalise onu kusagilt tänavalt või et see uus ja uhke kontsertklaver oleks täiesti häälest ära. Ja ma ei pea ennast ka mingiks eksperdiks, et tean kindlalt öelda, mis on hea ja mis on halb. Aga igal mängijal on oma taju, oma hääl, ja igal klaveril on oma plussid ja miinused. Estonia klaveri suureks tugevuseks on tema bassiregister. Ja minu arust on hea mängija see, kes tunneb klaverit ja oskab selle tugevusi ära kasutada. Nagu härra Suenaga!

Ja häälestatud oli see ikkagi nagu kontsertklaver, mida mudel L210 ka on. See oli piisavalt hea, et helisedes mind uuesti nutma ajada. Esimene lugu (“Für Elise”) ajas natuke muigama küll, sest ma olen selle isegi kord selgeks õppinud. Estonia kõlas nagu, noh, Estonia. Aga see polnud hääles ruumile kohandatult. Kajaefekt ja muu selline värk, teate küll. Ilus oli ikka. Härra Suenaga mängis mehelikult, jõuliselt. Ja tema repertuaaris oli enam kui üks lugu, mis kasutas imeliselt ära Estonia madalaid noote. Mul on nii kahju, et ma ei taibanud õigel ajal videot teha, sest issand – see liigutas minu südant.

Võib-olla olen ma lihtsalt nii suures klaveriigatsuses, et ei tea ise ka enam, mida ma jahun, aga minu jaoks oli see nii eriline, et ma võtsin jälle blogi kirjutamiseks ette. Ja nüüd proovin riburadamisi muudest vahepeal toimunud asjadest ka tagantjärgi asjad kirja panna, kui olen vahepeal natuke maganud. Olge tublid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s