Kas kõik on ikka korras?

No ma ei tea, kas ikka on? Pole ammu kirjutanud. Elu nagu elu ikka, oma mäkketõusude ja langustega. Meil on kevad käes. Asamal on veel natuke lund, kuigi suurem osa on ära sulanud. Eile sadas vihma – sellist korralikku, mis ikka toas niiskusetaset ka tõstab. See aasta me lund ei saanudki – tegelikult peaks Saku 72 pentaadi hulka ka kevadine lumi mahtuma, aga see talv see meieni tõesti ei jõudnud. Ainult külm oli.

Aga enam ei ole – praegu paistab juba päike, mis iga päevaga aina soojemalt paitab. Samas on see hästi kummaline ilm, sest kui me linnast kuhugi mujale läheme, siis ilm on petlik. Üks kord läksime kevadet otsima ja leidsime end südatalvest. Teine kord tahtsime näha lumist maastikku, aga saime hoopis Eesti suve. Lihtsalt võimatu on võita!

Eelmisel nädalal oli koolis lõpuaktus ning lastel algas vaheaeg. Saime teada, kes õpetajatest koole vahetavad. Mind eriti muutused ei puuduta, sest inglise keele õpetajad jäävad samaks, kuid mõned HEV klasside õpetajad lähevad mujale. Sellest on väga kahju, nad on toredad inimesed. Natuke rohkem kui nädala pärast saame teada, kes nende asemele tulevad. Aasta lõpp on üldse selline kurb aeg. Üheksandikest jäi palju ilusaid mälestusi. Samal päeval, kui meil oli lõpuaktus, leidsime oma selle aasta esimesed õied. Igal pool naaberlinnades tundub, et kõik juba õitseb, aga meil siin Sakus hakkavad õied end alles avama. See on otseloomulikult väga ilus.

Möödunud nädalavahetusel käisime aga linnast jälle natuke kaugemal. Teiste ilusatest piltidest võlutud tahtsime meiegi näha soojas vees mõnulevaid makaake, ainult et loodus mängis meile vingerpussi ja päev varem pildile jäänud lumi oli kõik ära sulanud. Ilm oli soe ja kohustuslikus korras kaasa võetud paks talvejope sai kokku pakitud ning kappi topitud, et seda kaasas ei peaks vedama. Ahve käisime vaatamas ahvide paradiisis, mille teiseks nimeks on Jigokudani Yaen-Koen. See jääb meist põhja poole, nii et meie külma ilma ootused tundusid justkui õigustatud. Huvitava äramärkimisena võib öelda, et ehkki seda reklaamitakse kui ahvide paradiisi, tähendab “jigokudani” hoopis põrguorgu – vähemalt nii ütleb nende veebileht.

Lumepuudusest hoolimata oli seal väga tore. Ahvid olid energiat täis ja jooksid igal pool ringi. See oli natuke hirmutav, sest sageli lipsasid nad selja tagant läbi niiviisi, et ei saanud arugi. Ja kes siis tahaks kogemata poolmetsikule loomale peale astuda? Õnneks midagi sellist ei juhtunud. Panen siia mõned pildid, aga eriti pikalt pole neist midagi kirjutada.

Ja noh, nii ongi. Võib-olla õnnestub järgmise kuu aja sees veel midagi põnevat ära teha, huvitavat näha. Eks ma üritan kirja ka panna. Mõned mõtted muidugi on juba, aga kas need ka teoks saavad, näitab ainult tulevik. Olge tublid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s