Olümpia värvid

Ma pole nüüd ammu kirjutanud jälle. Ei olnud aega, energiat ja ma olen jõudnud sinna faasi, kus tahtmisest enam ei piisa. Toimunud on palju, väga palju on tehtud saanud ja koolis on asi seal maal, et iga tund üheksandikega sisaldab hüvastijätu-motivatsioonikõnet, sest meie ühised poolteist aastat hakkavad läbi saama. Ma jään neid igatsema! Aga täna oli üks vahva üritus, mis mulle meeldis ja millest tahan midagi kirja panna. Sest kui Natalia meid sinna alguses kirja pani, siis ma mõtlesin korra, et noh, jah… ei viitsi, aga põhimõtteliselt ju võiks. No küll on hea, et me läksime! Nimelt toimus Sakumos, laste teadus- ja loodusloomuuseumis Tokyo olümpia pannoode värvimine.

Ma panen kirja pannoo, sest mul pole õrna aimugi, mis see tegelikult eesti keeles on. Ei tule meelde! Aga sõnaraamat annab üheks tõlkeks pannoo ja seda guugeldades annab välja midagi sarnast. Kunstisõbrad, kui see on mingi muu asi, siis palun parandage mind.

Ürituse plakat

Meie saime üritusest teada siis, kui üks armas jaapanlanna meile sellest kirjutas ja küsis, kas me tahame osaleda. Natalja pani meid kirja ning siis tuligi pikem ootamisaeg, kuni tänane lõpuks kätte jõudis. Üritus ise toimus kahes osas: üks grupp hommikul, teine pärastlõunal. Meie läksime pärastlõunal, sest nagu teada, siis laupäevahommik on magamiseks (või igasugusteks muudeks asjadeks, kui uni ära läheb). Käisime Daisos. See oli ütlemata rumal otsus, sest mul oli sealt vaja ühte pakendit, aga lõpuks lahkusin ma sealt kotitäie asjadega, mille hulgas puudus see üks asi, mida ma ostma olin läinud. Muu hulgas ei suutnud ma “ei” öelda kosmoseteemalistele taldrikutele, nii et tänane õhtusöök oli Jupiteril.

Natuke enne kahte kohtusime conbinis ja jalutasime muuseumisse. Sisenedes tuli desinfitseerida käed ning siis mõõdeti palavikku. Kõik OK, lasti meid edasi, kus meie nimed otsiti nimekirjast üles veel enne, kui me need öelda saime. Saime kaela paelad, mis tuvastasid meid kui üritusel osalejaid ning siis juhatati meid edasi ürituse toimumisalale, kus Noriko-san meiega kohe rääkima tuli. Temaga tutvusime eelmise aasta lõpus, kui me külastasime tema galeriid, ja tema kutsuski meid ka seekord maalima.

Ürituse alal olid välja pandud fotod Eestist, mille juurde käisid juurde riiki tutvustavad tekstid. Selline tunne oli, et vot, õiges kohas oleme!

Kokku oli üritusele kutsutud 40 osalejat, kellest enamik olid otseloomulikult lapsed. Samas ei tekkinud üldse tunnet, et “oih, kuhu ma nüüd sattunud olen”. Noriko-san tõlkis meile püüdlikult avatseremooniat ning suunas meid selle järel õigete laudade poole. Hommikune grupp oli osa tööd juba ära teinud, kuid see tegi värvimise ainult huvitavamaks. Omavahel rääkides otsustasime anda sellele “oma panuse”, haarates kätte sinise, musta ja valge värvi. No ikka lipu jaoks!

Mustvalge aluspilt, mida me siis värvidega täitma hakkasime

Välismaalastena tõmbasime me kohe tähelepanu. Kõik olid sõbralikud ning küll küsiti meilt igasugu asju, küll kiideti meie maalimisoskust. Aeg-ajalt tuli keegi ligi ja imetles meie sinimustvalget O-tähte. Selle O-tähega sai muidugi nalja. Kuna osalejaid oli palju, siis ühel hetkel juhtus nii, et keegi armas laps värvis valge osa üle, nii et sinimustvalgest sai sinimustoranž. Otseloomulikult ei saanud see ju nii jääda! Kui oranž oli kuivanud, siis sai see uuesti valgeks üle värvitud – sellise mõnusalt paksu kihiga, et kõik said aru, et “see koht on juba värvitud”.

Meie panus

Teine kord sai nalja siis, kui ma üritasin prantsuse lippu maalida. No ma ei tea, mis mu ajus toimub, aga esimene kord tegin prantsuse asemel vene lipu. Teine kord oli sportlane tagurpidi, nii et värvid jäid valesti. Kolmas kord õnnestus. Aga miks prantsuse lipp? Nimelt on Sakul peale Eesti Saku sõsarlinnade leping ka Prantsusmaal asuva Avalloniga. Ja kuigi ühtegi prantslast seal esindatud ei olnud, siis prantsuse keele õppija minus leidis, et võiks ju väikse märgi nende auks ka maha panna. Ausalt, prantslase lilla nägu oli hommikuse grupi tegu! Terve see pannoo oli ühine pingutus!

Ehkki võib tunduda, et tegu on natuke suvalise pildiga, siis tegelikult kujutab see lõpptulemus Saku linnas asuvaid kohti. Vaata, kas sina leiad ülesse Asama mäe, Saku sümbollille kosmose või mõne muu blogist läbi käinud koha. Tõsi küll – maalides on fantaasia lendu lastud, nii et ega see väga lihtne ei pruugigi olla.

Kõigile osalejatele anti suveniiriks “We Are TEAM ESTONIA” kilekaaned ja sinimustvalge südamekujuline rinnamärk.

Lõpuks pidas kõne curlinguga tegelev Tsuyoshi Yamaguchi, kes esindas Jaapanit Pyeongchangis toimunud 2018. aasta talveolümpial, kus ta aitas Jaapanil saavutada kaheksanda koha. Praegu töötab ta Karuizawas curlingu treenerina. Ürituse lõppedes jagas ta kõigile soovijatele eelmise aasta curlingu-meeste kalendrit ning panen siia alla siis lõpetuseksd ka tema enda pildi, otse 2020. aasta kalendrist võetud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s