Arsti juures

Ma pole nüüd terve igaviku kirjutanud, ainult Facebooki natuke postitanud sellest, kui kohutavalt külm koolis on, maavärinast, mis meilgi tunda andis, ja muust sellisest, mis meele natuke mõruks teeb. Ma olen viimased kolm päeva istunud pühas pahameelepilves ja mõttes sajatanud seda muidu üsna asjalikku inimest, kes koostab mu igakuist tunnikava. Viimased kolm päeva olid vist selle talve kõige külmemad. Ja et sellest veel vähe polnud, siis meil olid koolis suulised testid, mida ma viisin suuremas osas läbi koridoris, kus oli 10-12 kraadi sooja. Neli-viis tundi järjest. Hurraa! Ma tahtsingi teada, kas need vitamiin C ja tsingi tabletid, mida ma nüüd paar kuud sisse olen söönud, ikka töötavad! Siis teab, kas edaspidigi osta!

Ma ütlen neli-viis tundi järjest, aga mõne üksiku tunni sain läbi viia ka mõnes tühjas klassiruumis. Mitte, et see oleks eriti aidanud, sest päeva lõpuks jooksid mööda selga külmavärinad ja isegi kuuest tassist teest ei piisanud, et mind üles soojendada. Samal ajal aga ajasin ma ka oma tervisekontrolli asju taga. See on täiesti hämmastav, kuidas minult küsiti selle kohta, millal see toimub, kui ma isegi mingeid pabereid ei olnud veel saanud. Lõpuks sain teada, et mu tervisekontroll on 19. veebruaril ehk siis täna. Kellaaeg öeldi ka. Aga mis ma peaksin kaasa võtma? Mida tegema? Kes minuga kaasa tuleb? Ma ei oska ju sõnagi jaapani keelt! (Okei, see on ilmselge liialdus, sest midagi ma ikka oskan.)

Tööandja pakkus ette, et minuga tuleb kaasa üks haridusosakonnas töötavatest meestest, aga minu jaoks oli see nii õudne mõte, et saatsin nad sisuliselt kuu peale sellega ja küsisin kaasa ühe naise, kes meid igasuguste asjadega siin aidanud on. Mul pole meeste vastu midagi halba, aga sellisesse tervisekontrolli ei läheks ma sellegipoolest ühegagi neist, ükskõik kui väga ma neid ei armastaks. Siis aga selgus, et see proua ei saa minuga kurbade asjaolude tõttu minuga kaasa tulla. Aga ta oli nii kena, et organiseeris minuga kaasa ühe oma sõbranna, kes ka inglise keelt oskab.

Ametlikud paberid tervisekontrolli kohta sain ma alles eile, kui mul oli terve päev nii täis, et kuigi üks kolleeg oli valmis aitama, siis selleni me ei jõudnudki. Temal olid tunnid, minul olid suulised testid ja päeva lõpus tõmblesin, et saaks üheks esmaspäevaseks tunniks ettevalmistuse ära teha, sest siis tulevad vanemad kooli ja kõik saavad uhkelt näha, kui tubli ma olen. Või siis tühistatakse viimasel hetkel kõik mu tunnid ja nii lähebki. Igatahes läksin ma eile peale tööd kohvile ja koju nii, et olin hinges leppinud selle piinava kogemusega, milleks tänane päev asjaolude kokkulangemise tõttu lihtsalt saama pidi.

Milline siis tänane päev oli? Kolm tundi istusin külmas koridoris, kuulasin õpilaste mälestusi möödunud kooliaastast ja läksin neljandasse tundi nii tõreda olemisega, et kolleeg küsis, kui mitu tundi mul täna neid teste juba olnud on. Vastasin nii nagu tunniplaanis kirjas: kolm tundi, kõik koridoris, taustal mängimas minu kõrval olevast soojast klassist tulevad Jääaja filmi helid. Ta oli nii šokis sellest, mis on naljakas, sest kõigil mu kolleegidel on mu tunniplaanist koopia, et lubas mulle kohe leida soojema koha. Neljanda tunni istusin niisiis poolsoojas klassiruumis. Lõunat ma süüa ei saanud, nii et veetsin selle aja poolsoojas õpetajate toas muusikat kuulates ning masendunult kirudes seda, kes mu tervisekontrolli nii hilisele kellaajale pani. Ei mingit hommikusööki? Ei mingit lõunat? Küll on hea, et ma olen end paastumisega harjutanud.

Lõpuks pakkisin asjad ja jalutasin haiglasse. See on põhimõtteliselt mu kooli kõrval, nii et kui minuga kunagi midagi juhtuma peaks, siis juhtugu see koolis. Haigla ees kohtusin oma saatjadaamiga, tutvusime veidi ja läksime sisse. Ja siis ta küsis, kas mul on tervisekindlustust tõendav kaart kaasas. Vot – selle unustasin! Siinkohal tänan mineviku-mina, kellel oli nii palju mõistust, et “see peab sul alati rahakotis olemas olema”. Ma küll ei mäletanud isegi, milline see kaart on, aga ma ei taha mõeldagi sellele, mis oleks saanud siis, kui mul seda kaasas poleks olnud. Eelmine aasta saatis meie eest vastutav haridusosakonna esindaja meile inglise keeles info sellest, mis meil peaks kaasas olema ja mida me tegema peame. See aasta läksin tõesti nii, et kõik info, mis mul oli, oli selline, mida ma ise oskasin küsida. Ja ma pole väga hea küsija.

Haiglasse sisenedes mõõdeti kehatemperatuuri. Masin registreeris mu kehatemperatuuri 35 komakohtadega, mis oli kraadi võrra madalam kui mu tegelik normaalne kehatemperatuur. Infoletist juhatati mind ja saatjadaami õigetesse ruumidesse, kus selgus, et mulle kui inglise keele õpetajale võib ju ometi päev varem saadud jaapanikeelsed paberid anda inglise keeles! Mida ma stressasin! Eelmisel aastal inglise keeles asju muidugi ei olnud, aga ajad ju muutuvad! Täitsin need ära, kinnitasin, et ma pole kahe nädala jooksul teistes prefektuurides käinud ning andsin ära uriiniproovi (mul on selle kohta nii palju küsimusi, mida ma ei hakka kirja panema, aga ma tean vähemalt kahte tüüpi uriiniproovi ja mul pole õrna aimugi, mida nad tahtsid). Minult küsiti veel paar küsimust ja kiideti, et ma olin suutnud 18 tundi söömata vastu pidada. Siis suunati mind kaaluma ja pikkust mõõtma. Siis sain jälle oodata. Ooteruumis on ilusad oranžid toolid. Ühel hetkel pöördus minu ees istuv jaapanlane ümber ja küsis kavalalt inglise keeles: “Kas sa mäletad mind?”

On ainult üks inimene, kes võib seda küsimust küsida, nii et otseloomulikult vastasin, et jah. See oli K-sensei, kes aitas meid detsembris online origami töötoaga. Ta tänas mind pikalt jõulukingituse eest, mille ma neile tänutäheks tegin, ja ma arvan, et see muutis ka minu ülejäänud tervisekontrolli positiivsemas suunas. Nimelt on mul selline teooria, et K-sensei tunneb siin linnas absoluutselt kõike ja vähemalt pooled haigla töötajatest on kunagi tema õpilased olnud. Ta on tõenäoliselt avastanud tarkade kivi saladuse ja on selle abil mitu korda juba oma elu pikendanud. Nagu päriselt. Kui ta mu koolis käis, siis iga paari sekundi tagant tuli “Tere, K-sensei! Pole ammu näinud!” või “Ohhoo, vaat, kes siin on! Kas sa mäletad mind?”

Vereproovi andma minnes hingasin sügavalt sisse, mäletades veel eredalt eelmise aasta valulikku kogemust ja paar nädalat sinist olnud kätt, aga see läks üllataval kombel nii ilusasti, et ma ei saanud arugi. Milline vedamine! Isegi mu saatjadaam ei suutnud uskuda, et see nii valutult läks! Eelmise aasta kogemus oli liialdamata minu elu kõige jubedam ja valusam verevõtukogemus, mis röövis igasuguse isu siin arsti juurde minna, nii et see oli üks asi, mida ma juba paar päeva ette kartsin. Ruumist lahkusin imestusega, sest ma peaaegu ei tundnudki nõela torget.

Järgmisena tuli vererõhu mõõtmine, mida mõõdeti kaks korda, pandi kirja ja siis saadeti mind edasi röntgenisse. Ja siis oli mu esimene mõte: jumal tänatud, et ma nõudsin omale kaasa naist. Teine mõte oli: see arst näeb välja täpselt nagu üks mu kaheksanda klassi õpilane (kes muide tahab ka arstiks saada, sest ta vanem vend on arst). Kolmas oli: te teete ju ometi nalja! Kõik jooksid läbi pea kiiresti ja korraga ja ma peaaegu naersin, kui see noormees selja sirgu ajas ja võimalikult tõsisena näida püüdes (ja sealjuures ebaõnnestudes) palus mind röntgeni ruumi. Siis hingas ta sügavalt sisse ja ütles täiuslikus inglise keeles, mis meenutas jällegi eelmainitud õpilast: “Palun pange oma asjad sinna korvi.” Vau!! Eigo jouzu desu ne!!!

Ja siis, üritades endiselt väga tõsine välja näha, palus ta mul rinnahoidja ära võtta. Et ta teeb minu kopsudest pildi. Ja siis kui ma seda tegu sooritamas olin, ütles ta, et kairo pakke ei tohi ka olla, mis on täiesti kriminaalne, sest selleks hetkeks ainult need mind soojas hoidsidki. Aga noh, mis seal ikka. Vähemalt võisin pusa selga jätta. Loodan, et pilt tuli asjalik ning ei pea seda uuesti tegema. Kogu see värk oli noorele arstile sama lõbus kui mulle, ehk siis väga lõbus, sest mulle väga meeldib kohtuda inimestega, kes suudavad mulle öelda rohkem kui “Tere, kuidas läheb?”

Järgmisena tuli nägemise kontroll, kus mind püüti veenda, et ma ikka kuidagi pingutaksin, et ikka natuke rohkem näha. Ajasin siis silmad prillide taga kissi ja näitasin, kus suunas on ringis auk. Saatjadaam rääkis natuke arstiga sellest, et mida ma peaksin tegema, kui ma uusi prille tahan, sest ma olin talle varem maininud, et mul on tegelikult tugevamaid prille vaja. Aga ma ei kiirusta neid ostma, sest praegu panen ma need ette põhimõtteliselt ainult selleks, et taevas paremini tähti näha.

Lõpuks naasime sinna tuppa, kust me alustasime. Mind suunati arsti juurde, kes kontrollis mu südant ja ütles, et kõik muud näitajad, mille tulemused on teada, on ka korras. Ma loodan, et ta ei pea oma sõnu sööma, sest ma ei kujuta ette, et ükski tänane mõõtmine oleks niiöelda normaalne. Aga kes teab, võib-olla kõik see C-vitamiin ja tsink ja kalamaksaõli ja kaltsium D-vitamiiniga on asja ette läinud. Immuunsüsteem või koolis pesitsevad viirused – hoidke blogil silma peal, siis saate ka teada, kes selle lahingu võidab. Küsisin igaks juhuks koolist telefoninumbri, kuhu helistada, kui ma tõepoolest nende kolme päeva jooksul külmetasin ja esmaspäeval palavikuga kodus olen. Köha tuli juba täna hommikul, võib-olla piirdubki asi sellega. Õnneks tundub, et nädalavahetus tuleb soe.

Tegelikult on mul veel päris paljust kirjutada, piltide ja muuga, aga praegu eriti ei jõua. Tegemist on palju ja enesetunne pole ka ilmselgelt kõige parem. Küll ma mingi hetk muud asjad ka kirja panen, kui pikemalt arvuti taha saan. Noh, praegu sain, aga see teema läheb mul meelest kiiremini kui muud meeldivad asjad. Aga kuna postitus pole täielik ilma piltideta, siis lõpetuseks veel nii palju, et hiljuti oli sõbrapäev, mis Jaapanis on naine kingib mehele šokolaadi päev. Allpool on siis valik šokolaadist, mida me kallimaga terve möödunud kuu (!!) jooksul proovinud ja uudistanud oleme. Eks neid oli igasuguseid, aga hoolimata siinsest meeletu suurest valikust ei ole ma veel leidnud sellist Jaapani šokolaadi, mis päriselt meeldiks. Mõned allpool olevatest maitsesid nagu värvitud valge šokolaad isegi siis, kui välimuse põhjal seda ei arvaks.

Ja tegelikult pole see veel kõik. Aga millest mul veel kirjutada on, seda loete kunagi tulevikus. Olge terved!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s