Milline õudne teismeline ma olin?

Üks asi, millega ma viimased paar nädalat tegelen, on seotud sellega, et Mängukoobas sulgeb oma veebilehe. Mul on seal konto aastast 2006, kui ma olin üheteistaastane plika, ja kus ma pole tegutsenud juba oma kümme aastat kindlasti. Kümme aastat… See on päris pikk aeg. See on nii pikk aeg, et ma isegi unustasin ära, et mul seal konto on, kuni üks vahva neiu mulle meelde tuletas ja andis range soovituse oma kirjatükid sealt välja kopeerida…

Esimese asjana mõtlesin: tule taevas appi! Kes neid õudseid asju üldse veel näha tahab? Siis sai uudishimu võitu ja otsustasin, et kopeerin ikkagi word faili ümber, sest võib-olla tulevikus on huvitav või keegi tahab mu loomingut analüüsida, kui ma peaks kunagi päris raamatu kirjutama. Ja see oli hea otsus. See oli õige otsus. Aga ma pole ka ammu niimoodi naerda saanud, et pisarad voolavad. Ma kujutan ette, et teismeline mina naerab ka ja võib-olla tunneb isegi uhkust, et keegi on kuus päeva tagasi mõnda neist kirjutistest lugenud. Mina ise praegu tunnen hoopis piinlikust ja imestan, et kes viitsib?

Muide, kes teada tahab, siis ma kirjutasin peamiselt armastusest, südamevalust, kurbusest, üksindusest, vampiiridest, haldjatest, muudest ulmelistest tegelastest… Igatahes käisin ma oma kirjutised ükshaaval läbi ja kokku tuli neid luuletusi, mikrojutte, paarirealisi mõtteid, järjejutte ja asju kokku umbes 54,000 sõna. Praeguse vormindusega 234 lehekülge. Lisaks leidsin veel oma vana blogi, mille olemasolust enamikul aimugi polnud ja mille ma ise ka täiesti ära olin unustanud.

Muide, huvitav on mõelda, et ma olin tollal sama vana, kui mu enda õpilased praegu. Igal juhul mõjus kainestavalt. Allpool näete valikut minu erinevatest avataridest, mis mul Mängukoopas olemas olid. Näete seda lendavat riisipalli? Juba siis oli minus armastus Jaapani vastu olemas. Vaadake ja naerge ja mõelge, kas ma päris elus ka selline olin 😀

Nüüd ma kindlasti tekitasin kelleski mingisuguse huvi, et mida ma siis kirjutasin. Nii et rahuldan seda uudishimu ja luban teid ühe minusuguse teismelise pähe. Allpool leiate ühe mu loetuima luuletuse “Talvehaldjas”. Ma ise seda eriti ei kommenteeri, aga arvestades, et ma seda teiega nõus jagama olen, siis on see minu arust üks parimatest, mis mul mängukoopas ülesse oli riputatud.

Ta seisab seal, käsi sirutatud ette,
toetub pajuokstele ja vaatab külma vette,
üks väike värin läbib sõrmeotsi,
tas elav maagia aina väljapääsu otsib.

Puuokstes sosistab veel tuul,
ta hingab aeglaselt, kuid naer on suul,
ta silmad säravad ja hääl on mahe,
nüüd ta laulab, joostes metsa vahel.

Haldjakeeles laulab sulle laulu,
ta häälest õhku lumehelbeid aurub,
Vett puudutab ja juba ongi klaas,
ta paju puudutab, ning härmatis on maas..

“Andelu i ven.
Erine fîr.
Lasto beth nîn.
Han bâd lîn.* “

Ta sosistab, kui haarab kinni käest.
Mille sirutad, ent haarad õhku,
sa enam toda haldjat näe,
sest sulanud ta talvisesse õhtu’

Muide, kümme aastat tagasi mängisin ma klaveril allpool olevat lugu. Kust ma tean? Mul on selle kohta ka luuletus kirjutatud. See on inglise keeles, nii et ma siia seda ei pane. Aga nüüd ma näen selles vigu. Ma ei kiirusta neid parandama, sest ma tahan need alles hoida nii nagu nad on. Ma unustasin need nii pikaks ajaks ära, et las nad olla veel mõnda aega oma unustusehõlmas.

Jääkuninganna

Lihtsalt üks tüdruk peegli ees,

jääkristallid ta südame sees,

värvib ripsmeid nii aeglaselt ta,

ei hooli, et õues on lumi maas.

Ta silmades kalkus ja pakane,

nuga ta peos karjub:”Tapame!”

Kuid neiu naerab nii külmalt ta üle,

silitab seda, kui on see ta süles.

See talve printsess pole ema moodi,

väiksena inimmaailma ta toodi,

silmad on pruunid ja juus on kui leek,

seljas tal kaitseks on hõbedast keep.

Ta valitseb riiki, mis elab ta sees,

maa tema ümber jääs pole veel,

peas on tal kroon lumehelvestest,

jääpurikas muudab haiged terveteks..

Ma loen oma kirjutisi ja imestan, et nii palju inimesi ütlesid, et minust saab kindlasti kirjanik ja et ma kirjutan hästi ja nii edasi ja niii edasi. Mingi massihüpnoos või midagi. Lõpetuseks natuke vabavärsis armastusluulet ka.

Siin on haud.
Tuul lõikab kivi sisse
omad read.

Armastus.
Mu süda peksab,
valutama hakkab pea.

Oh, miks?
Oh miks mul
segi ajad pea?

Ja miks?
Kui kummaline – miks
sa sellest ise midagi ei tea?

Et siis niisiis. Selline ma olin. Päris normaalne inimene on must saanud, kui ise öelda. Täna tulin tööle Euroopa naaritsa maskiga, mis vanemad mulle Eestist edasi saatsid. Ja ma olen saanud juba naerusuil mitu korda küsida: kas sina tead, mis loom see on? Ja siis rääkida, et see on Euroopa naarits, näidata pilti ja püüda väga lihtsalt selgitadad, et tegemist on looduskaitsealuse loomaga. Kui ma niikuinii maski pean kandma, siis see võib samahästi olla vestlusalustajaks, uueks infokilluks ja muuks. Kui te kusagil mõne Eesti rahvariidemustriga maski näete, siis andke märku – mulle meeldiks üks selline ka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s