Iga päevaga aina rohkem

Hommikul oli ärgates esimene mõte, et väljas on veel pime ja et mul on külm. Ma olen nelja teki all, mul on jalas villased sokid ja mu kõrval on teine inimene – kuidas see võimalik on? Püüdsin veel ebaõnnestunult natuke magada, aga kui on külm, siis on külmavärinad ja see on nii vastik.

Tee oli libe, kooli läksin uisutades. Imestasin, et ühtki korda ümber ei kukkunud, aga see temp oli hoopis treppide teha. Esimesse tundi kiirustades astusin valesti ja nii ma lendasin. Aga jäin terveks. Keegi ei näinud ka, mis on isegi suurem võit. Täna suhtlesin üks-ühele vestlustes umbes kuuekümne inimesega, enam-vähem kõik muidugi maskides. Seda on vist vähem, kui eile, kuigi tunde oli mul tegelikult rohkem. Ma olen alateadlikult hakanud selle üle arvet pidama, mis on üheaegselt kurb ja arukas ka. See nädal on mul nädalakavas 15 tundi nelja päeva peale. Üks jääb homme ära – jess! See annab mul esseega tegelemiseks veel ühe tunni. Esseega läheb päris hästi muide. See “viimase minuti raamat” on kullasoon, nagu ma arvasingi, ning mul on tegelikult miinimumi maht peaaegu täis ka. Aga seda, millest kirjutada on veel ja veel ja… tänu esseele leidsin ma ühe toreda artikli, mis analüüsib jaapanlaste honnet ja tatemaed (sisemist ja välist nägu) läbi kirjanduse. Ma hakkan vaikselt tagasi esseekirjutamise rütmi saama. Kirjutamine on nauding. Kõige rohkem aega võtab praegu mõtete sõnastamine keeles, mida ma aktiivselt ei kasuta. Loen mitu korda üle ning loodan, et lõpptulemus on rahuldav. Täna jõudsin isegi töö juures natuke kirjutada, mis on päris suur asi, arvestades, et mul oli täna täispäev: neli tundi klassi ees ja kaks tundi vihikute parandamist. Lauasoojendamist mahtus terve tunnike, mis on nii vähe võrreldes möödunud aastaga. Ilmselt on imelik lugeda, kuidas ma halan töötegemise üle tööajal, aga ega mul midagi selle vastu ei ole. Hea on tegevuses olla. Ja mulle tõepoolest meeldib mu töö, kui välja arvata mõned pisiasjad.

Täna

  • olin maagilise poe müüja. Mu kaupluses olid kõik asjad olemas, mida õpilased osta tahtsid, mille hulgas olid: kirjatarbed, raamatud, CDd, anime kaubad, riided, spordivahendid, puuviljad, juurviljad ja nii edasi.
  • vastasin küsimustele oma talvevaheaja kohta, sealhulgas: Kas sa jõid vett? Kas sa lõunasööki sõid? Kas sa pesid käsi? Kas sa distantseerusid sotsiaalselt? See pandeemia mõjub laste keeleoskusele päris hästi, ütleks.
  • aitasin kirjutada koolieluga seotud mälestustest ja sealjuures rääkisin oma põhikooli elust.
  • imestasin, kui paljud õpilased tegelevad vabal ajal õppimisega
  • mängisin üht kordamismängu

Et siis sedasi. Esimene oli täiesti sürreaalne kogemus, sest pärast pidin ma lugema õpilaste versiooni meie dialoogist. On täiesti imeline, kuidas sa ütled ühte asja ja teine inimene saab täiesti teistmoodi aru. Mõned versioonid olid sellised, et kõik on loogiline ja korrektne, aga päriselt küsisin ma hoopis teisi asju. Me üldiselt nii improviseeritud asju ei tee. Aga see oli päris meelelahutuslik. Homme uuesti!

Täna käisin turismiosakonnas ka korra ära. Ma ei kirjuta miks, sest see läheks pikaks jutuks ja mul on vaja veel muid asju kirjutada, aga ma loodan väga, et homme ei tule mulle haridusosakonnast kiri, et ma nende juurde paberite järgi järele läheks 😀 Loodetavasti saadavad kooli edasi. Kes siis ikka iga päev viitsib linnavalitsuses käia. Piisab sellestki, kui kord kvartalis end neile meelde tuletada…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s