Lumi tuli maha ja…

Täna hommikul oli taevas pilvedest hall ning ei läinudki kaua, kui taevast hakkas valget ollust sadama. Esialgu oli raske silmi uskuda, aga tõepoolest – see oli lumi! Varsti olid koolimaja katused valged ning staadion ühtlase lumekihi alla peitunud. Ja siis… “Sulaks see ometi enne ära, kui pimedaks läheb,” mõtlesin seda õudust vaadates. Jah, ilus küll ja oodatud ka, aga lund oli täpselt niipalju, et homme ma ilmselt uisutan kooli.

Täna oli muidu hea päev. Postiljon tõi neli raamatut, kaks jõulukaarti (aitäh, vanaema! aitäh, Sandra!) ja kolm postkaarti – kaks Soomest, ühe Venemaalt. See oli tore. Ja raamatud kuluvad ikka ära. Üks sai jälle läbi ning ega riiul ennast ise täida. See oli mul Nobeyamas käies kaasas ning pilt sai ka klõpsatud. Sest noh, temaatiline veidi või midagi.

Saku on tähelugude lugemiseks üks sobivamaid kohti, sest me oleme nii kõrgel. Tähed on öösiti nii selgelt näha, et oeh, mu vaene hing, mis igatsusega nende helkimist vaatab. Ma näen neid siin ilma prillideta!! Saate aru, kui äge see on? Viimane kord, kui see võimalik oli, oli ikka mingi kümme aastat tagasi või midagi. Sellesse raamatusee on kogutud igasugu jutud tähtkujudest ja nende sündimisest, sellest, milline on taevalaotus erinevates paikades üle maakera ja mida erinevat inimgrupid on seal näinud. Raamat on jagatud kümneks peatükiks, mis koondavad lood kokku tähegruppide ja teemade järgi. Ja see on nii võluv, kuidas need kõnetavad ka nüüd, kui linnavalgus summutab tähtede sära ja inimesed ehk nii tihti nina nutitelefonist välja ei tõsta. Mõned lood olid huvitavamad kui teised, aga üldpildis oli seda mõnus lugeda küll. Mina sain teada väga palju uut ning nüüd vaatan taevast hoopis teise pilguga. Mul on põhimõtteliselt kahju, et just täna taevas pilvine on, sest muidu läheks rõdule ja ajaks pea kuklasse ning kaotaksin ennast selle öötaeva sisse ära. Tegelikult on hea, et pilvine on ja ma seda ei tee, sest essee… No ta edeneb. Iga päev olen midagi kirjutanud ja küll see valmis ka saab. Aga täna on mul vaja homseks ka midagi veel ette valmistada.

Muide, eile hilisõhtul tuli meil viienda taseme hoiatus ära. Midagi reaalselt sellest veel muutunud ei ole. Täna suhtlesin üks-ühele umbes saja inimesega. Üks kolleeg astus täna ligi ja kuigi ta alguses lootis teha tundi natuke teistmoodi (nagu ma teen ühe teise õpetajaga, kellel on teised väärtused ja teine stiil), siis lõpuks lahkus ta sõnadega, et “Teeme sama, mis viimane kord, aga koos sotsiaalse distantseerumisega.” See nägi välja sedasi, et õpilased seisid ikka üksteise sabas ja ronisid mulle nina alla, kui nende kord oli küsimusi esitada. Oh neid lapsi… Igatahes on kõik täpselt samamoodi nagu neljanda ja kolmanda taseme hoiatuse ajal, nii et ma eriti ei mõista, mis nende numbrite mõte on. Enesele olukorra teadvustamine? Võib-olla. Elame, näeme.

Nagano prefektuuri praegune kaart Twitterist: https://twitter.com/nagano_corona

Aga ma lähen õpin nüüd edasi. Head olemist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s