Kohvipaus

Kogu Jaapanis veedetud aja jooksul on möödunud vaid käputäis päevi, kui me pole Nataliaga kohvitanud. Tavaliselt teeme seda pärast tööd, aga kuna täna oli riigipüha, siis kohtusime natuke varem. Midagi erilist me ei teinud, muljetasime niisama ja nautisime oma conbini kohvi.

Minu jaoks oli tänane suhteliselt luhtaläinud päev – ärkasin kell üksteist ja ei saanud ise arugi, et midagi juhtunud oli. Siis tegi mees aga suu lahti ja mulle tuli meelde, et täna oleks pidanud prügi välja viima, sest täna on esmaspäev, olmeprügi päev ja prügikast on täis. Praegu loodan, et see peab neljapäevani vastu. Aga kui ei pea, siis mis seal ikka. Küll saab hakkama.

Kuigi kell oli juba üksteist, oli toas masendavalt külm – kaheksa kraadi. Homme ärgates ma ilmselt termomeetrit ei vaata, sest ma ei taha teada, millised uued rekordid siin sünnivad. Viskasin pesu masinasse ning istusin arvuti ette taha, et tegeleda oma neetud esseega. Eile sai natuke kirjutatud, aga täna tuleb ka oma miinimum, üks lehekülg välja venitada. Kirjutamisest ei tulnud midagi välja, nii et hakkasin hoopis artikleid juurde lugema. Ma ei tea, miks see nii on, aga üldiselt on nii, et kui ma kirjutan mingit uurimustööd või esseed või midagi, siis ma leian selle kõige kasulikuma materjali viimasel minutil. Eile öösel avastasin ühe raamatu, mis on “täpselt see, mis mul vaja” ja ma ostsin selle ära, nii et kui homme postiljon ära käib, saan seda ka lugeda ja sirvida. Vähemalt on mul plaan olemas. Ja seda, et ma praegu blogisse kirjutan, võib täiesti õigelt pidada venitamiseks ja viivitamiseks ja tänasiste toimetuste homse varna lükkamiseks. Aga ärge muretsege, mu südametunnistus on veel töökorras, nii et ma saan oma lehekülje kirjutatud. Arvatavasti.

Tänase kohvipausi tegime me Inariyama pargis. See on see park, kus on rakett. Eelmine aasta, kui me seal käisime, oli seal isegi lund. Täna oli see aga sama lumetu kui ülejäänud Saku. Täiesti sürreaalne on lugeda, kuidas enam kui 1000 sõidukit on lume tõttu mingil kiirteel lõksus, kui endal pole isegi ühesentimeetripaksust lumekatet kusagil. Pilved muudkui ujuvad ja ujuvad… Asama oli täna jälle hiiglasliku lumepilve sees, aga see hajus kümne minutiga sedasi, et pärast poeskäiku polnud nendest haisugi järel.

Inariyamal eriti rahvast ei olnud. Mõned perekonnad tegelesid seal üheskoos spordiga, meie jalutasime niisama. Täna raketti sisse ei roninud, sest noh, teate isegi miks. Lisaks on inariyamal ronimine niigi paras füüsiline tegevus, sest seal on treppe igas suunas, muudkui vali ja roni. Raketist avane vaade polnud ka täna seda väärt, sest päike paistis just sellest valest suunast.

Ja meil oli, millest rääkida. Eile sai koroonapositiivse üksteist kümneaastast last. Kümneaastased käivad juba algkoolis ning nüüd on nuputamist – kelle koolis? Minu omas kindlasti mitte, sest minu noorimad on 12-aastased. Erinevalt Eestist siin väga tihti koolide infot ei avaldata. JETide omavahelistest vestlustest tuleb välja aga igasugust infot selle kohta, kuidas sellises situatsioonis käituda. See pole eriti ebatõenäoline, et keegi neist peale aastavahetust kordagi koolis ei käinud. Põhikooli omadel algas kool küll kuuendal, kuid juba varem algasid pihta klubitegevused ning algkoolide juures on veel lastehoid. Eks uuel nädalal kuuleme, kui keegi meile seda infot jagab. Ja kui ei jaga, siis mis seal ikka. Elu läheb edasi. Jääme haigeks, siis mis seal enam teha?

Tuleb loota, et ei jää ja anda endast parim. See tuletab meelde – mul jäid hommikul vitamiinid võtmata, nii et ma nüüd lõpetan ja lähen tegelen muude asjadega. Püsige terved!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s