Piiripealne maa

Igal pool on lumi. Asama tipus, Yatsugatake mäeahelikus. Pidevalt postitavad teised ALTid, kuidas neil sadas jälle meeter või poolteist lund. Igal pool on lumi – aga mitte meie juures. Meil on ainult külma, mis näpistab põsest ja üritab öösiti teki alla pugeda. Täna otsisin neljanda teki veel lisaks, kui kuumaveepudel enam sooja ei andnud. Öösiti langeb temperatuur umbes kaheksa miinuskraadini, aga väljas ulub tuul, mis üritab igast praokesest sisse tungida. Välisuks on hommikuti jääs. Aga brokkoli elab oma elu, basiilik on rohkem kui pool meetrit kõrge, nii et mina enam rõdule pesu kuivama ei pane. Kui toas olev riidepuu saab täis, siis las mees ronib.

Tööl jookseb ka kõik juba enam-vähem oma rööbastes. Ma sain omale English boardi jaoks tervelt pool tahvlit kõige atraktiivsemas kohas, raamatukogu vastas olevas koridoris, kuhu satuvad kuu aja jooksul kõik minu õpilased vähemalt ühe korra. Mu kõige elavam kolleeg leidis, et võib-olla peaks hankima hoopis ratastel tahvli, et see minu au ja uhkus saaks iga nädal erineval korrusel olla. Eks me näe, mis saama hakkab! Praegu ma veel mõtlen, mis sinna teha ning arvatavasti läheb esimene üles alles kas jaanuari viimasel nädalal või üldse veebruaris. Praegu on tunde päris palju, midagi ära ei jää. Ma kartsin natuke, et nendes esimestes tundides küsivad õpilased liiga palju liiga optimistlike küsimusi, nagu “Kas sa käisid Eestis?” või “Mis sa Eestis tegid?” Õnneks on nad nutikad. Leppisime kokku, et iga kord kui ma vastan “jah”, siis nad saavad kolm punkti ja kolm kõige rohkem punkte kogunut saavad mult omal valikul animeteemalise kleepsu. “Kas sa vett jõid?”, “Kas sa magasid?”, “Kas sa tegid süüa?” ja nii edasi. Ei midagi sellist, mis tuju halvaks keeraks, pigem ikka vastupidi. Ühes tunnis pidin oma luuleoskust demonstreerima ja põhimõtteliselt käigu pealt luuletusi välja mõtlema. Mis seal ikka, arvan, et tuli päris ilus vabavärss välja. See aga tuletas meelde, et praeguseks on möödas peaaegu kümme aastat sellisest vahvast asjast:

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et mul saab varsti goshuincho ühelt poolt täis. Samas jäi kirjutamata see, kuidas me teisel jaanuaril Uedas jälle pühamutes käisime. Eelmine aasta olime ka samal ajal seal. Rahvast oli vähe, kuid mõni inimene liikus ikka. Minu naabritest olid kõik peale ühe pühadeks kuhugi ära sõitnud. Ja kuna uuel aastal on ka mõni erilisem goshuin saadaval, siis mõtlesime, et mis seal ikka: maskid ette, desinfektor kotti ja käime ära.

Meie esimene peatus oli Ueda kindlus. Selle juures asub kaks pühamut, kuid ainult ühest on võimalik osta omale goshuin. Sanada pühamus avaldatakse austust Ueda kindluse isandatele, kes olid Sanada, Sengoku ja Matsudaira klannidest. Seda pühamut tuntakse ka Ueda pühamuna, kuigi selle ametlik nimi muudeti 1963. aastal Sanadaks.

Mõlemad goshuinid on Sanada pühamust

Teiseks kohaks oli Ikushimatarushima pühamu. Eelmine aasta sattusime sinna siis, kui nad juba daruma kujukesi põletasid. Ikushima ja Tarushima nimelisi jumalusi austatakse seal juba 9. sajandist, mis on päris pikalt kui minu arvamust teada tahate. Ikushima on viljakuse ja elujõulisuse kaitsja, Tarushima aga rahulduse ja täideminekute jumalus. Räägitakse, et selles pühamus on ka kogu Jaapani hinged. Huvitavaks teeb paiga veel see, et pühamukompleksi peahoone, mis asub pisikesel saarekesel, on Jaapani ühes vanimas arhitektuuristiilis. 1998. aastast peetakse seda prefektuuri rahvusaardeks. Eelmisel aastal oli seal rahvast väga palju ning põhimõtteliselt sai liikuda ainult massis. See aasta oli aga rahvast vähe ja üks jaapanlasest töötaja pakkus isegi, et teeb meist pilti. Lubas maski eest ära võtta ja puha.

Lahkudes avastasime aga, et sealsamas asub Chofukuji pühamu. See oli küll täiesti ootamatu avastus, nii et vedas, et rahakott kaasas oli. Me olime ju peaaegu valmis lahkuma ning muud olulisemad asjad olid juba autosse pandud. Lihtsalt jalutasime ümber nurga ja ohhoo, seal ta oligi. Üsna nukker, ent sellegipoolest avastama kutsuv. Sealtki sai omale goshuin ostetud – minu puhul siis kaks, sest tahtsin omale mõlemat. Ruum raamatus tuleb ju kuidagi ära täita ning arvatavasti me praegu kuhugi kaugemale sõitma ikka ei hakka.

Viimase peatusena otsustasime läbi sõita Pinkoro Jizo juurest, sest kui seal kunagi üldse midagi toimub, siis see on kindlasti uue aasta alguses. Hatsumode ehk esimene pühamukülastus on rituaalselt ju väga oluline asi. Me ei pidanud pettuma – see oli täiesti teistsugune kui meie tavapärastel külastustel. Iga kuu teisel laupäeval toimuv laat oli tõstetud varasemaks ning lisaks müüdi pühamu juures ka uue aastaga seotud kraami, õnneamulette ja ennustusi, ning isegi pannkooke.

Ja sellel teemal jätkates, täna oli ka täitsa vahva päev. Inspireerituna ühest Facebooki postitusest JET Collectors of Goshuin grupist otsustasime sõita Karuizawasse, templisse, kus on praegu saadaval selline goshuin, et kui sa oma raamatukese avad, siis hüppab sealt välja ilus puu. Kui väga täpne olla, siis tegemist on pühamukompleksiga, mis on Jaapanis juba iseenesest üsna haruldane, sest see asub kahe prefektuuri vahepeal. Osa pühamust on Nagano prefektuuris, teine on Gunmas. Seetõttu on see jagatud kaheks pühamuks. Naganos asub Kumanokotai pühamu, Gunmas aga Kumano pühamu. Nende juurde viib vana Nakasendo tee, millel kõndis kunagi ka haikumeister Matsuo Basho.

Lisaks pühamule oli seal ka Usui mäekuru vaateplatvorm (Usui Toge Miharashidai), kust avanes imeilus vaade Asama mäele ja oh kui ilus see oli. Ma oleks võinud seda imetlema jäädagi, kui nii külm poleks olnud. Asama lumine tipp aga hakkas õnneks pilvedega ühte sulama ja mul oli võimalik end selle lummusest vabaks rebida. Kaks tankat Usui mäekurust on kirja pandud ka Manyoshus, klassikalises jaapani keeles kirja pandud Jaapani vanimas luulekogus. Vaateplatvormil olid need ka inglise keeles, nii et panen need siia luulehuviliste jaoks kirja:

1. At sunset,
going beyond the hills of Mt. Usui,
I swing my husband’s arm

2. I’m only going over the slope of Mt. Usui.
Though, I miss my wife and never forget her.

Ja ma pean tegema kohutava ülestunnistuse. Hoolimata sellest, et mul on poolik goshuincho ei suutnud ma vastu panna kiusatusele osta omale veel üks. See oli tõeliselt ilus ning vares hoiab ju halva eemal. Kaalusin pikalt, sest palgapäev on alles järgmisel nädalal, aga hing ei pidanud vastu. Oli vaja. Lõpuks kinnitasin endale, et pole hullu – mõnes pühamus antaksegi suuremamõõdulised goshuinid ja oleks ju ilus, kui mul oleks õiges suuruses goshuincho, kuhu need panna. Võib-olla hakkan seda kasutama erilisemate goshuinide jaoks. Mis te arvate? Templid ostsime omale mõlemast pühamust ja kui ma olen kõik ümber kleepinud, siis näitan ilmselt teile ka, kui mul meeles püsib.

Muide, selle templi vares on kolmejalgne Yatagarasu, kelle ilmumine märgib Taeva tahet ja jumalikku sekkumist inimeludesse. Tänapäeval seda nii tihti ära ei märgita, kuid varest peetakse ka taassünni ning noorenemise sümboliks. Jaapanis on ta ka jumalikuks juhendajaks. Kusjuures, Jaapani jalgpalliliidu embleemil, nii et ka Kumanokotai pühamus olid saadaval emad, palveks mõeldud puuplaadid, millel on kirjas JFA – Japan Football Assosciation.

Tagasiteel märkas Natalia taaskord seda torii-väravate punast ning keeras auto ümber ja me läksime uudistama, et mis seal uut ja põnevat on. Niiviisi sattusime Nagakura pühamusse, kus peale meie polnud mitte kedagi. Jalutasime ringi, tegime mõned fotod, jätkasime tagasiteed.

Ja ma tegin pisikese video ka. Vaadake, kuidas vesi voolab!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s