Tere, 2021!

Uus aasta tuli meil see aasta rahulikult oma kodus. 31. õhtul kohvitasime Nataliaga ning käisime ära oma viimased hädavajalikud käimised. Kartulisalati olin ma päev varem valmis teinud ja koogi ka, nii et viimane päev loobus kokkuvõtteid kirjutades. 2020 oli ikka hull aasta. Ma pole kunagi nii palju varem lugenud, pingutanud koolitöödega, näinud nii paljut (kuigi nii palju jäi tegelikult veel nägemata). Jõudsin järeldusele, et mõnikord olen ma tõesti üliinimene. Õhtul panin kirja oma ootused ja lootused uuele aastale. Pistsin need ümbrikusse, mille ma kinni kleepisin, ja lugesin end mehel käest kinni hoides uude aastasse. Mõnus, rahulik. Esimesel jaanuaril vahetasin korraks kalendri ära. Kuna mulle meeldivad kosmosepildid rohkem, siis pärast vahetasin tagasi – misdo pokémoni kalender läheb mul lõpuks tegelikult kööki, kus mees sellele oma sporditegemise ja muuga seotu kirja paneb.

Natuke hiljem saime Nataliaga kokku, et teha ära meie esimene pühamuvisiit. Seekord läksime kahekesi, sest keegi pidi koju jääma sooja hoidma ning meil mõlemal olid vabatahtlikud olemas. Pühamu säras tuledes nagu uusaastale kohane. Me ei olnud esimesed, kuid kindlasti mitte ka viimased. Sinna minnes nägime teisigi, kes meid vist veidi pelglikult (ja samas uudishimulikult) vaatasid. Me oleme küll siin juba väga pikka aega elanud, aga ega nad meist väga palju ei tea. Loodetavasti saab see sel aastal parandatud.

Ostsime omale omikuji ka. Raputasin seda kasti, kus igal pulgal on oma number, et saada just see isiklik õnn kätte. Minu number oli üheksa – süda võpatas seda nähes, sest see on minu suurim õnnenumber. Kui ma lasen õpilastel oma lemmiknumbreid arvata, siis nad pakuvad alati seitset, aga mitte kunagi nelja ja üheksat. Neli on Jaapanis ebaõnnenumber, aga mulle see meeldib. Üheksa on aga neljast veel suurem lemmik. Seda, mis omikujil kirjas oli, ei saa ma öelda, sest Google Translate pakkus mingit juttu tomatitest, mis on arvatavasti tõest üsna kaugel. Kuid eeldatavasti mul uuel aastal õnne ikka natuke on.

Siis kui Teie seal kaugel Eestimaal lugesite viimaseid minuteid uue aastani, istusime meie Nataliaga külma ilma trotsides keset riisipõlde, silmad suunatud itta. Me olime kodust lahkunud juba kell viis, ostnud Seven Elevenist kaasa topsi kohvi ning lihtsalt läinud. Väljas oli pime, aga öötaevas oli selge ja selles särasid tähed ja hiiglaslik täiskuu. Kuuvalgus oli nii ere, et silmaga oli näha rohkem kui Eestis praegu ja kõik fotod ei ebaõnnestunudki täielikult.

Täiskuu Asashina lasteaia juures

Hatsuhinode – see on uue aasta esimene päikesetõus, kuldsed kiired kuulutamas uue aasta jumala Toshigami-sama tulekut. Toshigami on meie kohalike inari jumaluste vanem vend. Mõnikord usutakse, et temas on ühendunud lahkunud esivanemate hinged. Igal juhul oodatakse tema tulekut väga, sest ta lubab küllust, õnne ja tervist kõigile, kes ta uksest sisse lasevad.

päikesetõus Fuji mäel

Toshigami-sama tervitamiseks on mitmeid kohti. Ka Sakus on vaatepunkt, kuhu tavaliselt inimesed kogunevad. Sinna pääseb suusaliftidega ning sealt avaneb päris kena vaade. Ent kui me nägime Facebookis videot sellest rahvamassist, mis sinna koguneb, sai kiiresti otsustatud, et otsime mõne muu koha. Selle imelise vaate suur probleem seisneb selles, et mida rohkem inimesi sinna koguneb, seda vähem on päikesetõusu näha. Ja noh, praegu on pandeemia ka. Meie lõplikuks valikuks jäi üks riisipõldude vaheline koht, mis oli igast küljest ümbritsetud kauguses kõrguvate mägedega.

Esimestel piltidel on näha kauguses üks valge täpp. See ei ole kuu! Me proovisime küll ühe tähevaatlus äpiga selgeks teha, mis see on, aga eriti targemaks ei saanud. Ta säras heledalt ja lummavalt ning kui päike tõusis, kerkis ka tema taevas kõrgemale, kuni kadus silmapiirilt sootuks.

Koju tagasi jõudes ootas mind veel üks üllatus. Ma olin vaevalt üleriided seljast võtnud, kuid kuulsin tuttavat kolinat, mida teeb postkast siis, kui keegi sinna midagi sisse viskab. Tõttasin kohe vaatama ja mu süda heldis liigutusest, kui sain aru, et mulle on saabunud nengajo, uusaasta tervituskaart, mille traditsioonid pärinevad Heiani ajastust kui mitte varasemast. Tollal hakati saatma uusaastatervitusi neile, kes elavad liiga kaugel, et neid isiklikult näha. Tänapäevasel moel on see traditsioon olemas olnud ilmselt 19. sajandist, kui Jaapani postiteenus hakkas Euroopa eeskujul trükkima postkaarte.

Kaardi saatis mulle Yuki, üks mu kirjasõber Osakast. Ma pole talle ammu kirjutanud, aga luban, uuel aastal kirjutan kirju rohkem kui mullu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s