Päkapikkude tööst

Viimane postitus oli siis minu tavalisest elust. Aga ma ei ela ju ainult igavat, üksluist elu ning detsembris panen mõnikord päkapikumütsi pähe ja vot, saabki minust üks salapärane olend. Detsembris oli mul kaks suuremat tegu ka (kolm, kui jaanuari tegemine ka arvesse lugeda). Esiteks toimus meil talvine kokkusaamine. See aasta tegime selle online’is ja ma osalesin sellel pooleldi koolist, pooleldi kodust. Nimelt korraldasime me selle raames online-origamitöötoa, kus meile õpetasid origamit Gozo Kawamura mälestusmuuseumi töötajad, Mitsui-san ja Kiuchi-san. See oli päris põnev väljakutse ja kui mu kooli internet poleks nii halb nagu ta on (ma kasutasin kaabliga netti muide!!), siis see oleks ilmselt sujuvamalt läinud. Ma ei tea, kui palju teised seda paberivoltimist selgeks said, aga mina sain küll korraliku õpetuse ja kuigi ma veel kurge peast ei suuda voltida, siis piisava harjutamise peale saaks selle kindlasti selgeks.

Teise poole sellest üritusest tegin ma kodust, sest sealne internet on parem ja koolis kasutusel olnud klassiruum polnud pärast lõunat enam vaba. Kõik aplodeerisid, kui ma sain ise Zoomi logitud, miitingu avatud ja ka teisest arvutist sellega liitutud. Päriselt, mu tehnoloogiaalased oskused on siin A+! Ma suutsin isegi jaapanikeelse robotitesti ära teha, mis näitab minu suurepäraselt arenenud keeleoskust. Hoopis teine asi oli jaapanikeelses Zoomis tegutseda, sest mingil imelikul põhjusel ei lasknud see mul keelt vahetada, aga saime hakkama.

24. detsembril oli mul minu põhiline jõulutund, mille ma andsin ühes algkoolis. Selle kooli inglise keele abiõpetaja oli nii lahke, et säästis mu hommikusest jalutuskäigust ning võttis mu auto peale. Peas oli mul punane müts, seljas punane parka ja näo ees punane jõulumask. Ma olin vaevalt algkooli väravatest sisse astunud, kui me Cameroniga olime ümber piiratud ning uudishimulikud lapsed tulid uurima, kes ma olen ja kas mul neile kingitusi ka on. See oli nii armas, et mu süda kohe sulas ja kuigi mul kõigile kingitusi ei olnud, siis oma lemmikklassile, kellele ma tundi läksin andma, oli mul kommikott küll varuks.

Meie ühine tund kestis kaks tundi ning esimeses pooles rääkisime jõuludest, teisest pooles aastavahetusest. Jaapani jõulud ja Eesti jõulud on väga erinevad. Jaapanis süüakse näiteks KFC kana ja jõulukooki, mõnikord ka pitsat. Selle klassi õpilased eelistasid kanale pitsat ja kes olen mina, et vastu vaielda? Mina rääkisin piparkookidest ja verivorstist ning päkapikkudest. Ma pole veel kohanud ühtki last, kes ei ohkaks kadedalt “いいな” (“ii na”), kuuldes, et päkapikud toovad pisikesi kingitusi iga päev. Siis mängisime üht mängu, mille ma internetist leidsin ja mis lastele väga meeldis. Mängu viimases veerandis liitusid meiega Cameron ja üks teine inglise keele õpetaja, kellega me eelmine aasta teises koolis koostööd tegime.

Teises pooles rääkisime aastavahetuse toitudest Jaapanis ja Eestis. Mul ei olnud küll Eesti kohta eriti palju juurde rääkida, kui et traditsiooniliselt süüakse 7, 9 või 12 korda ja toit jäetakse ööseks lauale. Lapsed tegid Jaapani toitude kohta väikese testi ja ma vastasin kaks küsimust kahest valesti – no ei tunne neid traditsioone. See, mis tundus mulle loogiline ja vägagi jaapanlik, oli aga täiesti vale! Mul on veel õppimisruumi. Siis õpetasid lapsed mängima järgmist mängu.

Suurele paberile on joonistatud tegelaskuju. Meie tunnis oli neid kaks: kollane pikachu (pildil) ja Nezuko praegu kõige populaarsemast Kimetsu no Yaiba animest. Joonistusel puudub nägu, mis tuleb siis kinnisilmi ise paika panna. Omast arust tuli see mul päris hästi välja, kuigi aeg-ajalt õnnestus ka suurelt mööda panna. Väga armas oli ja nagu tavaliselt, olin natuke kurb, et mul ei ole oma regulaarset algkooli. Järgmine aasta mind võib-olla ei kutsutagi kuhugi, kui just mõnes teises klassis ei tärka Eesti-armastust.

Ära saadeti mind laste poolt valmistatud kingitusega. Sedasi lahendasin oma kuusepuupuuduse. Kuigi mul oli kahju sealt koolist lahkuda, siis kevadel näen neid jälle. Ainult et siis ei ole ma enam külla tulev Tiina-sensei, vaid nende igapäevane õnn ja rõõm, sest algkooli kuuendikest saavad põhikooli esimese aasta õpilased, minu seitsmendikud. Siis ma pean ilmselt oma Eesti-teemalised esitlused veelkord üle vaatama, et nende jaoks ka jutt veidi huvitavamaks teha.

Ja minu kolmas Tegu. Kuna ma armastan lugemise väljakutseid ja olen aasta aega olnud sellenimelise facebooki grupi liige, siis otsustasin pidulikult, et võiks ju teha Jaapani teemalise väljakutse. Ja tegimegi. Aastal 2021 tuleb läbi lugeda vähemalt üks Jaapani teemaline raamat. Olen päris uhke selle üle ja ma loodan, et teistel lugejatel saab ka vahva olema. Igal juhul tean, et mul endal saab sellega paras nuputamine olema. Aga selleks väljakutsed ongi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s