Milline oli jõulunädal

Hommikused kaheksa kraadi on muutunud juba täiesti igapäevaseks nähtuseks. Küte sisse, tagasi voodisse, sest ma olen isegi jopes ja küttekeha ees kükitades suuteline külmast lõdisema. Vahel on selline tunne nagu oleks haigeks jäänud, kuid midagi viga ei ole. Ei mingit palavikku, ei mingit köha ega tatist nina. Ainult väsimus. Tööl on muudkui üks tund teise järel, üksikud vabad hetked täituvad justkui iseenesest. Asjad, mille peale kulus varem võib-olla tunnike, võtavad nüüd rohkem aega. Üks päev jätsin ühe klassi tööd parandamata, sest ma lihtsalt ei suutnud enam lugeda, kuidas suur osa Jaapani õpilasi kannavad seljas koolilõunat, et riiete arvelt raha säästa. Ei, see ei vasta tõele, nii et suur osa minu parandustöödest on sõnade allajoonimine, et loe õige ise ka, mis sa kirjutasid… Nemad on ka väsinud, võib-olla isegi rohkem kui ma ise, muidu on nad ju päris nutikad.

Lühendatud talvevaheaeg algas esmaspäeval. Jess. Vaheaeg on muidugi õpilastele ja ma pidin nüüd ära otsustama, kas ma tahan kolmel päeval laua taga istuda või kahel. Erilist ettevalmistustööd mul ei ole. Võib-olla küsin uuesti oma English boardi kohta, mis sest et viimane kord oli vastus “ei”. Samas on mul praegu tööd nii palju, et vahel tilgub see ka töövälisesse aega ja ehh. Ma pean aja maha võtma. Muidu tekib päris masendus. Praegu on mul selline niiöelda tasakaalustatud masendus, mis on päris kontrolli all. Loen igasugust jama, kuulan sisurohkeid laule, tulen toime. Üks asi, mis natuke närib, on see, et ma praegu teen poolpaastu ja söön ainult pisikeses ajavahemikus. Huvitav, millal keegi märkab, et ma koolis lõunat ei söö. Ning kui märkab, siis kas öelda ka julgeb? Üllatuslikul kombel selline toitumise jälgimine sobib mulle praegu. Alati ei sobi, mõnikord on süda paha või käib pea ringi või sada muud häda, aga ühel päeval ma nüüd ärkasin, et vot nüüd on aeg. Ühele õpetajale tegelikult seletasin küll, et ma olen nüüd “väga erilisel dieedil”, aga see oli vältimatu. HEV klasside lapsed tegid mulle tänukingituseks (et ma tulin nende tundi) karamelliga popkorni, mida ma siis ikkagi proovisin. Uuendus: küsisin ja üsna tõenäoliselt saan ma omale English boardi!!

Tööl jõulumeeleolu ei ole. Kui ma oma päkapikumütsiga (mis laste seas oli meeletu hitt) põhikooli jõudsin, ei saanud ma seda kanda tervet tundigi, kui see mul peast ära võeta käsiti. Hea, et maski kallale ei mindud, kuigi ma ei imestaks, kui ka see mingil moel kedagi riivaks. Üks klass pani välja jõulupärja ja mõned kaunistused, raamatukogus on väljapanek jõuluteemalistest raamatutest, luukere on jälle mütsi pähe saanud. Kusjuures, lugesin raamatut ka vahepeal – seda, mida keegi õpetajatest (ja mul on nii kahju, et ma ei tea kes) soovitas. See on luulekogu, mis on pooleldi jaapani, pooleldi inglise keeles ja ma ostsin selle suht ehku peale välja minnes, lootes, et ju see on ikka inglise keeles. Oligi. Rõõmustasin. See raamat on põhikooliõpilastel kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Aa ja siis veel seda – mul on ju ahi! See on päris asjalik ja mu mees armastab seda rohkem, kui ta avalikult tunnistada julgeks. Alguses oli ta ikka täiesti vastu, et mille jaoks meil seda ahju veel vaja on, röster ajab ju asja ära… Nüüd küpsetab ta selles bataati ja on tulemusega väga rahul. Mina tegin selles piparkooke ja esimese plaaditäie kõrvetasin täiesti ära nii, et need olid süsimustad ja söögiks kõlbmatud. Aga verivorstid küpsesid sellelt imeliselt. Kusjuures, verivorstidega oli ka selline lahe lugu – ma avastasin, et see online pood müüb neid, kuid parasjagu neil neid ei olnud. Kontrollisid peaaegu iga päev, lihtsalt uudishimust, ja ühel hetkel olidki müügis. Nii ma omale kaks pakikest soetasingi. Üks on veel sügavkülmas ja ootab vana-aasta õhtut või midagi. Igatahes on mu ahi selline nagu all pildil. Kapist piiluvad veel vitamiinid ja kamajahu ja eks seal ole veel muudki head-paremat. Pajalapid kinkis ema mulle mitu aastat tagasi jõuludeks ja näe, siiani on ilusasti vastu pidanud!

Möödunud esmaspäeval oli meie viimane prügipäev sellel aastal. Masendav! Mu plastikprügi kott on juba nii täis, et tahaks välja viia. Paberiprahist ei hakka ma rääkimagi – selle prügipäev on kord kuus – ja eelmisel kuul magasin ma selle lihtsalt maha. Kuna nüüd on rohkem vaba aega, siis väga palju aega kulub koristamisele. Kas mul on seda asja ikkagi vaja? Miks ma selle üldse ostsin? Ei tea. Esimestel Jaapanis elatud kuudel sai kõiksugu jama kokku ostetud, sest ei teadnud täpselt, mida vaja ja kuidas siin üldse elamine käib. Tundub, et nüüdseks on asi enam-vähem käpas ja võib veidi vabamalt võtta. Tuleb kodus omale vaba pind jälle kätte võidelda!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s