Kaheksa kraadi

Just täpselt nii palju oli täna toas sooja, kui ma end lõpuks voodist välja ajasin. Selleks hetkeks, kui ma kodust lahkusin, oli temperatuur tõusnud ainult 11 kraadini, nii et tekkis isegi mõte, et miks ma seda üldse kütan. Õnneks täna prügipäev ei olnud. Sellest tuleb üks vingu täis postitus, nii et lugeda ainult oma vastutusel.

Eile sadas lund – see oli imeilus, kuid õnneks ei kestnud pikalt. Ühest küljest tahaks väga, et tänavad oleks lumega kaetud, sest siis tundub ilm ehk natuke soojem ja õhuniiskus teeb olemise mahedamaks. Praegu on ilm jäine ja külm. Kooli koridorides kurdame õpilastega üksteisele, kui külm meil on, ja ma loen uhkusega üheksandike kirjutisi sellest, kuidas Jaapani gümnaasiumis ei peaks olema koolivormi. “Suvel on selles palav ja talvel on külm.” Plaksutan! Kooli koridorides on juba igapäevaselt alla 15 kraadi, mõnikord isegi alla kümne. Lisaks õhutatakse peale lõunat (mida õpilased serveerivad ise ja söövad ühiselt oma klassiruumis) kõik klassiruumid. See koroonavastane meetod on totakas ja iga kord ma mõtlen, et annaks jumal meile kõigile nüüd ühe kollektiivse kopsupõletiku, sest siis äkki tuleb kellelgi mõistus pähe. Õnneks ma ei ole ainuke, kellele see meetod ei meeldi ning kui ma eile enda arust oma esimesse tundi läksin, astusin hoopis sauna. Oi kui soe ja niiske seal oli ning mu kolleegi küsimise peale, vastas klassi esindaja süütult, et arstiõde lubas niiviisi koroonat vältida. Täiesti geniaalne plaan minu arust, kuigi kui efektiivne see on, jääb ilmselt igaveseks selgusetuks.

Vaade Asamast Asamale

Minu vastik tuju paistab vist natuke välja ka. Vähemalt endale tundub nii, kuigi otseselt pole kellelegi veel nähvanud ega halvasti öelnud. Jaapani õpilastel on väga raske selgeks õppida ainsus ja mitmus, sest jaapani keeles neid sellisel kujul ei ole. Tavaliselt, kui ma näen vigu, siis ma küsin neutraalselt, et kas ta mõtleb ühte või mitut ning laps taipab oma vea ära parandada. Praegu küsin ma küll meeldejäävamaid küsimusi, nagu “Mitu aju sul siis on?”, ja õnneks mitte just õelal hääletoonil. Aga ma olen väsinud. Eile oli natuke nututuju, sest rõõm õpilaste üle on saanud melanhoolse tunde külge. Ühes tunnis kirjutasid lapsed mulle küsimusi ning ma veetsin peaaegu kaks tundi neile vastates. Millal sa lähed Eestisse? Mida sa teed talvevaheajal? Mis riiki tahaksid sa reisida? Kõik sellised asjad, millele üritan mitte mõelda. Aeg-ajalt me räägime ikka minu koduigatsusest nendega ka. Selle vältimisel ei ole mõtet, sest ühel päeval on nad ehk ise samasuguses seisus, ehkki loodetavasti nende välismaal olemised ei jää pandeemia aega.

Aga ilusaid hetki on ka. Kaheksandikud õpivad praegu seda, kuidas tutvustada oma lemmikasju. Mõeldes eelkõige just nendele õpilastele, kellele sageli öeldakse, et videomängud on halvad ja nad ei peaks sellega tegelema, otsustasin ma sihilikult näidisesitluse teha oma lemmikarvutimängust. Esiteks on see selline mäng, mis on väga lapsesõbralik ja sellesse on põimitud imeilus lugu, mis võib meeldida ka neile, kes muidu arvutimänge ei mängi (loe: nagu mulle). Lummav muusika. Teiseks põhjuseks oli see, et need videomänge armastavad õpilased oskavad inglise keelt kõige vähem ja see ehk motiveerib neid. Ma korrutan nagu katkine grammofon, et mängigu oma mänge inglise keeles. Mõni on isegi mind kuulda võtnud.

Igatahes eile oli jälle üks neist tundidest ja siis juhtus kõige armsam asi, mis oleks võinud juhtuda. Nimelt selle klassi üks suurimaid mängureid oli seda mängu mänginud ning mu kolleeg küsis siis tema arvamust ka. Poiss, kes kunagi inglise keeles kaasa ei oska rääkida, läks maski all näost punasest ja pahvatas valjult välja, et see on vapustavalt imeline mäng. See tegi südamesse kohe hea ja sooja tunde.

Kui lemmikutest veel rääkida, siis raamatukoguga tegelev õpilasesindus palus kõigil õpetajatel ja sealhulgas ka minul soovitada ühte raamatut. Ma mõtlesin pikalt, mida soovitada, sest inglise keeles nad eriti ei loe ja Harry Potter on ka siin piisavalt tuntud. Ma arvasin (ja tagantjärele selgub, et õigesti arvasin), et niikuinii soovitatakse neile palju jaapani autoreid, aga maailmas on peale nende muud ka. Mul oli päris põnev otsida Goodreadsist, mis mulle meeldinud noortekatest on ilmunud ka jaapani keeles. Lõpuks valisin välja Patrick Nessi “Kui koletis kutsub”.

Minu raamatusoovitus uhkelt seina peal
Huvitav, mis sellel kõhnal jõuluvanal viga on… Silmad sellised…

Eile tuli palk, nii et täna saime juba poodlemas käia. Ei, ei läinud palka niisama laiaks lööma, vaid garderoobi oli vaja mõningaid täiendusi teha, sest ilm on külm ja vastik. Igatahes osutus praegu ringi käimine vahvaks meelelahutuseks, sest meil õnnestus kohtuda nii mõnegi superkangelasega. Kellel ülearu raha on ja oma korstna otsa näiteks ämblikmeest soovib, siis siin võib selle unistuse täita umbes 500,000 jeeni eest (pluss muidugi maks).

Aga teate, täna tulid mul postiga verivorstid ka ära! Kuller üritas püüdlikult jaapani keeles seletada, et need tuleb kohe sügavkülma panna. Nii et vaikselt jõulutunne ikka tekib ka. Piparkooke pole uuesti kaunistada üritanud, kuigi ma mõtlesin välja, kuidas tuhksuhkrut juurde teha. Mu armsad HEV klasside õpilased kinkisid mulle täna ise tehtud popkorni ka, sest ma tulin nende tundi ja lasin neil jõuluteemaliste AGO kaartidega mängida. Need on nagu UNO kaardid, aga keeleõppeks. See oli nii vahva, sest tegelikult on see nende jaoks natuke liiga raske, aga kui lapsed tahavad proovida, siis miks keelata? Niiviisi õpitaksegi!

Praegu on kodus toas juba 21 kraadi sooja. Küttekeha ees on veel soojem istuda. Võib-olla panen veel kuuselõhnalise küünla ka põlema. Jõulupuud mul ju endal veel pole.

Jõulumeeleolu pangas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s