Jõulutunne

Põhimõtteliselt on talv ju kätte jõudnud: väljas on soe, toas on külm, poodide siseraadiotes mängitakse üksteisega võidu jõululaule. Lund veel ei ole, aga ilmateade lubab seda juba küll. Õhk on karge, taevas ujuvad hallid pilved. Pimeduse saabudes langeb temperatuur veelgi ning taevas selgineb. Tähed! Need on nii selged, et ma näen neid isegi prille pähe panemata! Aegamisi olen ka tuba koristanud ja ehteid üles riputanud, aga seda päris jõulutunnet pole veel sisse pugenud.

Eile õhtul tegin lõpuks piparkooke. Aga kuna seda päris-jõulutunnet ei ole veel, siis tegin need küpsisevormidega, mis pole üldse pühademeeleolulised. Tegin glasuuri ja üritasin neid kaunistada, aga tulemus oli lõpuks selline, et nuta ja naera. Punase glasuuri kotike läks käes katki ja nii mul tulidki välja hoopis veriselt mõrvatud muumitrollid. Ma pilti ei pane, muidu traumeerin veel kellegi ära. Kui ma nüüd mingil hetkel uuesti kaunistama hakkan (selleks tuleb uus glasuur teha), siis proovin paremini.

Aga minu kehvast meeleolust hoolimata (palgapäev on õnneks algaval nädalal!) läheb elu edasi ning kuigi lund ei ole, tekib nägemist väärt asju ikka päev-päevalt juurde. Ühel päeval mõni aeg tagasi käisime Nataliaga peale tööd Pinkoro Jizo juures. Väljas oli juba pime – päike loojub siin juba poole viiest, nii et ega midagi eriti teha ei ole. Jumaluse juures olev turutänav oli tühi, kuid sinna oli püsti pandud jõulukuusk, mis säras erinevat värvi tuledes.

Selle muheda kuju juures käisime aga eile uuesti, seekord siis hommikul, sest iga kuu teisel laupäeval toimub seal pisikene laat, kus müüakse kohaliku kraami. Meie suureks üllatuseks oli Jizole pähe pandud päkapikumüts ning ette valge habe. Kui me natuke aega varem käisime, siis oli tal veel ees valge Pinkoro Jizo mask, mida on vist võimalik ka endale suveniiriks osta, kui soovi on. Rahvast oli ka natuke, eriti just lastega peresid. Aga samas ei olnud see eriti midagi erilist. Müügil olev kaup oli peaaegu täpselt sama, mis Jizo suveniiripoes, ent eks see olegi rohkem vist meelelahutuskoht. Üllatuslikul kombel mängiti seal ainult inglisekeelseid jõululaule.

Esimest korda saime me aga piiluda sealse pühamu sisse, mille uksed tavaliselt kinni on. Sealt ostsime masinast oma esimesed uue aasta õnneennustused. Nii imelik, kui see ka on, siis 2020 on varsti läbi ning algab uus aasta – loodetavasti tuleb see parem, kui eelmine.

Peale Pinkoro Jizo juurest oleme jõuluvalgust ja -tunnet otsinud ka mujalt. Kuna see aasta Saku Bloomi ei tule (sellest on jube kahju, sest pandeemia olukorras oleks selline väljas olev valgusmäng imetore), siis on meie linn üldiselt nii pime, kui olla saab. Mõnel õhtul oleme mehega Kashiyama valgusmängu juurde jalutanud. See on ainuke enam-vähem kodulähedane (umbes 2km kõndimist ühes suunas) asi, mida peale tööd nautida saab. Natuke kaugemal on veel mõned puud ära ehitud ja ma panen nende pildid koos Kashiyama juures oleva Anna ja Elsa lossiga siia.

Eile juhtusime me aga veel ühte kohta minema – kunstigaleriisse, kus oli kohalike Jaapani kunstnike väljapanek. See galerii asub hotelli Toyoko Inn kõrval ning sissepääsu eest raha ei küsita. Seal oli nii palju lahedaid asju, mida oleks saanud endale või teistele jõulukingituseks osta, kuid paraku olid hinnad natuke kallid. Eriti, kui mõelda, et ükskord tuleb vist Jaapanist ära ka kolida. Ma oleks muidu selle kruusi omale väga hea meelega ära ostnud.

Ma ei tea, mis värk see on, aga keraamika on siin praktiliselt eranditult väga kerge. Nii kerge, et kaalu järgi ei olekski võimalik arvata, et see on käsitöökeraamika. Disaini järgi küll – kõik on väga jaapanlikult armsad ning isegi lääne motiividele on aasia nüanss ikkagi külge jäänud. Mul on nii hea meel, et me selle koha leidsime ning nüüd võiks seal iga uut väljapanekut vaatamas käia. Boonuseks oli veel see, et kuraator oskab inglise keelt! Neil on ka jumalast ehtne jõulukuusk! Seda kuuske nähes mõtlesin ma, et olgu, mis on, aga see aasta tahan ma omale jõulukuuske küll. Kui palgapäev tuleb, siis ilmselt lähen mõnda lähemalasuvasse poodi ning vaatan valiku üle!

Aga sellega siis tänaseks lõpetan. Ilusat kolmandat adventi kõigile!

3 kommentaari “Jõulutunne

    1. Need ei kõnele ilmselt otseselt millestki, on lihtsalt ilusad mustrid 🙂 Aga need on teinud üks meie linna kunstiõpetaja, kes lastele kogukonnakeskuses aeg-ajalt tunde annab! Mulle meenutasid ka veidi mulgi mustreid – ehk on kunstnik neid isegi näinud! Kuraator igatahes oli Eesti Sakust isegi kuulnud!

      Meeldib

  1. Pingback: Olümpia värvid – Minu Saku-shi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s