Mida ma Tokyos tegin

Ühel hetkel vaatasin ma oma detsembrikuu eeldatavat töökava ja avastasin, et ainuke aeg, kus ma saan mitu päeva puhkust järjest välja võtta on detsembri esimesel nädalal. 11. detsember on meil koolis jälle test ja nädal enne seda on alati üsna tegus (kuigi mõnikord jäävad mul tunnid ära ka). 18. detsembril on online kohtumine, kus ma pool päeva osalen koolist ja teise poole teen kodust. See on selline huvitav lahendus, mis mind eriti ei vaimustanud, aga mis on lõppkokkuvõttes ikkagi parim. 24. detsember annan ma algkoolis ühe jõuluteemalise Eesti tunni. Ma pole veel välja mõelnud, mida me tegema hakkame, aga küll ma mõne mõtte saan. Lisaks veel mu enda koolitööde tähtajad. Tunnen vaikselt, kuidas mu peast tuleb suitsu sama palju kui silmapiiril kõrguvast Asamast.

Nii et panin oma plaanid paika. Otsustasin, et käin 2. detsembril Tokyos oma uutel dokumentidel järel ja siis vaatan, mis ma edasi teen. Tokyo ei ole minu linn. Kõige õigem oleks vist öelda, et see hirmutab mind. See on hiiglaslik, seal on tohutult palju rahvast ja ma ei oska keelt. See viimane on neist põhjustest kõige tobedam, sest ma ei ole Tokyos kohanud ühtegi inimest, kes inglise keelt ei oska. Nii et teatav ärevus oli mul enne seda pisikest reisi sees küll. Eelmine kord (möödunud aastal), kui ma Tokyos käisin, olin ma täielik närvipundar ja mitte ükski asi ei läinud nii nagu ma tahtsin. Aga tookord olid mul suured plaanid kõige kohta, mida ma näha tahtsin ja päeva lõpus ka kindel ajagraafik, mida ma jälgima pidin. Siiani tunnen kergendust, et valesti läksid ebaolulised asjad ja et see kõige olulisem (jooksuga Narita Expressi peale ning ümberistumine Tokyos, et viimase rongiga koju jõuda) laabus sujuvalt.

Sakudaira peatuses

Seekord läksin ma ilma tahtmiste ja soovideta. Minu eesmärk oli saatkonnas ära käia ning alles siis edasi vaadata. Mõtlesin küll, et ehk õnnestub osta JR East Welcome pass, mida praegu välismaalastele pakutakse, aga suur oli pettumus, kui avastasin, et meie kohalikust shinkanseni peatusest seda ei saa. Lähim peatus, kus seda müüakse, on Naganos, aga kas see pass eraldi sõitu väärt on, selgub tulevikus. Põhimõtteliselt oleksin võinud selle passi ka Tokyost ära osta, kuid kuna see kehtib kolm järjestikust päeva, tuleb enne läbi mõelda, mis ma sellega teen ja kus ma käin, et see seda raha väärt oleks.

Kui ma eelmisel korral nautisin rongiaknast imelisi vaateid, siis seekord lugesin raamatut, mille ma hommikul impulsi ajel kotti pistsin. Sōji Shimada raamat “The Tokyo Zodiac Murders” osutus põnevamaks, kui ma seda ostes arvasin, kuid kuna silmapiir oli hall ja pilvine, siis ma ei tundnud ka erilisi süümepiinu, et ma jälle ninapidi raamatus olin. Ütlen jälle, sest üldiselt ma loen ju palju, aga viimased poolteist nädalat pole ma küll eriti midagi lõpuni lugenud. Alustatud ja pooleli olevaid raamatuid on aga lausa viis. Tähelepanu ei püsi kuidagi, nii et oli ka viimane aeg ajule puhkust anda. Igatahes algas see mõrvamüsteerium väga huvitavalt: Heikichi Umezawa paneb oma päevaraamatusse kirja detailse plaani sellest, kuidas luua täiuslik naine Azoth. Ühel päeval mõrvataksegi kõik naised, kelle kehaosadest mees Azothit plaanis kokku panna, täpselt nii nagu päevaraamatus kirjas. Kõigilt varastatakse ka “plaanijärgne” kehaosa. Ainult et Umezawa, kes oleks kindlasti esimene kahtlusalune, on selleks ajaks juba kuu aega surnud. Mitukümmend aastat hiljem on mõrvad endiselt lahendamata. Armastusest põnevuslugude vastu hakkavad loole lõppu otsima andekas astroloog ja illustreerija, kes lihtsalt armastab selliseid jutte. Minu meelest on täiesti kriminaalne, et seda pole veel eesti keelde pandud.

Üle mõistuse hea lugemine minu arust.

Raamatutest veel nii palju, et ma vist leidsin oma motivatsiooni veel keelt õppida, sest ma tahan lugeda ühte raamatut, mida pole isegi mitte prantsuse keelde tõlgitud, nii et mul pole muud lahendust kui a) oodata, kuni see tõlgitakse eesti/inglise/prantsuse/portugali keelde, b) lugeda see läbi Google Translate’i toel, mis on kohutavalt tüütu ja ma tean seda oma kogemusest, c) õppida keelt ja lugeda see läbi kauges tulevikus või d) unustada selle olemasolu üldse ära.

Aga veel Tokyost. Seekordne reis laabus kuidagi väga sujuvalt. See suurlinn elab täiesti oma rütmis ning võib-olla oligi see hea, et ma ei plaaninud midagi ette. Või siis oli asi ilmas. See oli hall ja kui ma hakkasin ära tulema, siis ma jäin saju kätte, sest rongi võtmise asemel otsustasin niisama mööda linna ringi jalutada. Rahvast oli ka vähem: tööinimesed olid tööl, turistid oma kodumaal karantiinis. Tundus kuidagi kummaline, aga samas – mulle meeldis.

Nagu piltidelt näete, käisin Asakusas, külastasin Shibuya raudteejaamas olevat Hachikōt ning kolasin niisama. Hachikō oli koer, kes üheksa aastat truult oma omanikku ootas. Nimelt tuli Hachikō igal õhtul rongijaama, et temaga kokku saada, kuid ühel päeval meest ei tulnud. Tema omanik, Tokyo Ülikooli põllumajanduse professor Hidesaburō Ueno oli surnud ajuverejooksu tõttu. Kuju juures toimus mingisugune filmimine, mida oli ka huvitav kõrvalt jälgida – linn omas elemendis. Jõulukaunistusi oli aga imelik näha, sest sellise ilmaga need lihtsalt ei sobi. Kohe absoluutselt mitte! Võib ju öelda küll, et jõulumeeleolu algab sinust enesest ja muud sellist, aga vihmaga nägid need dekoratsioonid küll nukrad ja haledad välja.

Minu suunataju ja kaardilugemisoskus on endiselt halvad. Saatkonda minnes kõndisin alguses pool teed vales suunas. Siis kui õige suuna kätte sain, pöörasin valest kohast ära. Lõpuks kõndisin saatkonnast mööda ja mõtlesin, et no mis see siis olgu. See tiirutamine aga kahvatub selle kõrval, mis sai siis, kui ma hakkasin koju tagasi tulema. Ma ostsin pileti kaks tundi hiljem minevale rongile, sest ma tahtsin seal niisama kolada. Nägin Starbucksi, vaatasin, et seal on palju rahvast ja otsustasin, et ma käin enne mõnest poest läbi. Käisin, uudistasin. Ja kui ma hakkasin uuesti Starbucksi otsima, oli juba hilja. Ma olin end lootusetult ära kaotanud. Ma tiirutasin seal terve tunni! Kujutate ette? Täiesti ebanormaalne. Mõtlesin omaette, et väga hea, et ma rongi peale minekuks nii palju aega varusin, sest sedasi jätkates kulubki see aeg lõpuks rongi otsimisele… Ja siis komistasin ma selle ajutise poe peale, kus müüakse Kalevi komme. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Ma teadsin, et meil on nüüd võimalus väikest valikut siin neti teel tellida, aga ma mõtlesin pikalt ja otsustasin, et “praegu on mul veel vanemate saadetud komme ja pole mõtet raha kulutada”. Poes kohapeal tundub, et see jahmatav vaatepilt halvas mu aju, sest lõpuks ostsin ma sealt küll omajagu. Kingitusteks. Meil tuleb üks vahva üritus ja ma mõtlesin, et oleks kena midagi teha. Ideaalis ostaks ma küll ilmselt komme nii, et jätkuks kõigile mu õpilastele ja jääks veel ülegi.

Nii et ma lahkusin lõpuks linnast rohkemate Eesti asjadega kui ma Sakust kohapealt osta saaks ja see oli iga kulutatud senti väärt. Ning lisaks veel saatkonnast saadud kingitus! Ma ei jõua ära oodata, kuni ma kodus kõik jõulukaunistused välja panen, sest piparkoogid (ja mu lemmikud veel pealekauba!) saavad laual aukoha. Facebook tuletas mulle meelde, et eelmine aasta tegin ma sel ajal juba ise piparkooke, aga see aasta on mul kuidagi palju rohkem tegemist olnud. Ma pean meeles pidama, et uuel nädalal küsida, kas detsembri kavas on mul ka üks piparkoogitegu mõne klassiga, sest ühel hetkel oli sellest juttu küll.

Kui ma lõpuks siis tagasi Sakusse jõudsin, oli väljas pilkane pimedus. Mul õnnestus üks jõulupuu ka ära näha. See on AEONi juures ning just siis, kui ma hakkasin pilti tegema, piilus ka kuu pilvede tagant välja. Kodutee oli tuttav ja ma nägin isegi paari oma õpilast – järjekordne kinnitus, et kui ma tahan neid vältida, siis pean ma Sakust pikemaks ajaks ära minema. Aga palju lihtsam on aktsepteerida, et meil on alati sama tee.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s