Koledad mõtted

Täna ei ole absoluutselt minu päev. Juba siis, kui äratuskell esimest korda helises, tundsin ma, kuidas kõik laguneb kuidagi käest. Ma olen nii väsinud viimasel ajal, et eile näiteks ei saanud ma peaaegu end voodistki välja aetud. Gaas on otsas, töötan veel vaid aurudel. Voodist väljas, suutsin ma oma lõunasöögi peaaegu ära rikkuda, sest unustasin karri soojenema panna. Kui ma seda lõpuks märkasin, siis polnud enam palju jäänud. Tööle lonkisin nii, et pisarad ähvardasid kohe-kohe voolama hakata. Nõme päev. Lootsin, et vähemalt tööl läheb kõik sujuvalt.

Kohale jõudes selgus, et mulle unustati öelda, et täna on pildipäev. See tähendab, et mul oleks pidanud seljas olema ülikond, aga kuna ma ei teadnud, olin lihtsalt teksades ja kollases kampsunis, mille järgi õpilased arvavad, et mu lemmikpuuvili on sidrun ja et mu lemmikpokémon on pikachu. Õnneks (ja te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen selle võimaluse eest) oli mul neljas tund vaba ja minu järelvaatajast õpetaja käis minuga kodus, et ma saaksin riideid vahetada. Samal ajal arenes paralleelselt ka lugu, mis võib-olla tegi minu riidevahetuse mõttetuks asjavõtmiseks, sest praeguse seisuga ei ole me kindlad, kas pildistamine ikkagi tuleb või mitte. Või noh, pildistamine on praegu edasi lükatud, sest top secret asjaoludel peavad kõik vabad õpetajad tegelema ühe teise probleemiga. Nii et ma käisin täiesti mõttetult kodus riideid vahetamas. Hurraa.

Aga natuke positiivset ka. Täna sain kaks toredat uudist, mis on mõlemad seotud tööga. Esimene uudis oli see, et sellest suurest seltskonnast, kellega ma eikeni suulist eksamit harjutasin tegid peaaegu kõik selle eksami positiivselt ära. Ma sain seda eksamit harjutada söögi alla ja söögi peale ja kui mu jaapani keel parem oleks, siis ma teeks ilmselt isegi selle eksami ära. Teine uudis on see, et mulle tehti pakkumine jääda Jaapanisse veel üheks aastaks. Kui eelmine aasta saadeti meile kõigile ühiselt e-mail ja me pidime oma paberitele ise haridusosakonda järgi minema, siis see aasta saadeti paberid kooli. Ma sain need kätte päris juhuslikult, kui ma käisin kontoris teatamas, et ma järgmine nädal võtan kolm päeva puhkust. Lähen Tokyosse – mitte et ma tahaks, pigem just vastupidi. Aga ära tuleb seal käia. Nii et mõtlen selle mineku enne hoolikalt läbi.

Kui ma õpilaste lemmikartiste ei tea, siis mõnikord ma lasen neil kirja panna need laulud, mida nad soovitaksid mul kuulata. Tavaliselt teen ma seda siis, kui mul on sel päeval mõni vaba tund, kui ma neid kuulata saan. Ning siis on mul tulevikus võimalik neist artistidest õpilastega rääkida.

Positiivne on ka see, et ma olen oma õpingutega enam-vähem järje peal. Mul on vaid see üks totakas essee, mis mind juba teist aastat järjest piinab. Tunnen, kuidas paanika mind vaikselt seest pureb, et kui ma seda ära ei tee, siis jääb kool pooleli ja kõik muud koledad mõtted tükivad pähe. Homme on mul õnneks ainult üks tund, nii et katsun õpingutega tegeleda, kuigi ainus, mida ma praegu teha tahan, on kirjutada – lihtsalt kirjutada. Aga selleks ei ole lihtsalt aega kusagilt võtta. Ega energiat. Nädalavahetusel ma isegi ei lugenud midagi. Ma olen see aasta lugenud rohkem kui küll, nii et see pole suurem asi tragöödia, aga annab hea pildi sellest, kui halvasti ma end tunnen. Tegelikult polegi asjad nii hullud, kui nad tunduvad. Praegu ma kurdan jah, aga mõelge kui tubli ma olen: ma olen täiskohaga õpetaja, kellel on umbes 700 õpilast (ega ma täpset arvu ei teagi). Ma olen täiskohaga õpilane (tegelikult ma õpin niiöelda “poole kohaga”, sest akadeemilisel olles tegin aineid ka), kes ei ole veel alla andnud. Lisaks olen ma piirkonnajuht ja korraldan talvist kohtumist. Ja mul on veel pereelu ja jõuan isegi sõbrannaga kohvitamas käia. Tõeline üliinimene!

Ja tõendamaks, et ma end päris kookonisse ei ole tõmmanud ja et ma tööväliselt ikka ka kodust väljas käin, jagan teiega lõpetuseks pilte viimasest laupäevast. Külastasime Haruna pühamut Gunma prefektuuris. See oli suhteliselt improviseeritud reis ning see sai sihtpunktiks valitud peamiselt sellepärast, et me ei olnud seal veel käinud. Me oleme juba väga suure osa kohalikest paikadest läbi käinud ja kuna möödunud nädalavahetus oli pikk nädalavahetus (esmaspäev oli riigipüha), siis tuli ju midagi teha.

Haruna mäge peetakse Vee-, Tule- ja Põllumajanduse jumalaks ja Haruna pühamu on just selle jumaluse koduks. Tema poole palvetatakse kõikide vihmasoovidega ning pühamus on võimalik osta ennustust, mis avaldab end shinsui‘s, pühas vees. Meie seda ei teinud, sest meie jaapani keel ei ole veel nii hea, et ennustusest aru saada, aga jaapanlastest külastajad tegid seda küll.

Tänapäeval arvatakse, et Haruna pühamu ehitati 927. aastal, ehkki vikipeedia käib välja hoopis teistsuguse, 586. aasta.

See paik oli päris mõnus, kuigi mitte nii vaimustav, kui oleks võinud arvata. Aga ka selles templis oli saadaval goshuin, mis praegu veel paberilehena mu templiraamatu vahel on. Ma pole viitsinud seda ära liimida. Me ei käinud läbi ka kõiki radasid, mis kaardilt näha on, aga seekord oli selleks väga hea põhjus. Nimelt on sealkandis hiljuti nähtud karusid.

Sildil seisab hoiatus, et eespool on nähtud karusid. Väravate kõrval kividel oli märkimisväärne mündikuhi ühe- ja viiejeenistest müntidest, mille on edasiminejad sinna heaks õnneks jätnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s