Sügis

Vaata aga – juba on novembri keskpaik käes. Selline natuke imelik tunne on, sest ilmad on sellised, millest Eestis olles samal ajal ainult unistada võis. Iga päev paistab päike ja taevas on nii selge ja sinine nagu suvel. Päeval on 10-15 kraadi sooja, öösel mõnikord esimesed miinuskraadid. Jalutades krabisevad lehed jalge all, kuivad ja värvilised. Asama tipp ei ole enam lumine, ehkki aeg-ajalt sajab seal seda valget ollust siiski. Igal hommikul vaatan selle mäe suunas, otsides ei tea mida. See on minu sõõm värsket õhku kõikide tegemiste vahelt.

sügis

Möödunud nädalal sai taaskord tõmmatud maha üks asi minu tegemist ootavate asjade nimekirjas. Natalia ja mina andsime ühiselt oma esimese online eesti keele näidistunni. Zoomis. Närvid olid natuke krussis ja päeva lisandus rohkem vürtsi, kui vaja oli, aga saime hakkama. Arvestades kui paljudel oli sellel konverentsipäeval tehnoloogilisi raskusi, siis meie töötuba kulges väga sujuvalt. Igatahes mina õppisin sellest kogemusest palju, sest kui ma seda tegema nõustusin, ei osanud ma mõelda sellele, milliseid väljakutseid online keeletund pakub. Näidistunnile järgnes arutelu.

Kusjuures – see oli üldse minu esimene online-keeletund. Järgmisel nädalal lähen vaatama inglise keele näidistundi ühes meie linna algkoolis. Uudishimu ja ootus on peaaegu väljakannatamatud, sest see on esimene kord, kui ma saan näha mõne teise meie linna abiõpetaja tundi. Kuna meie töölepingud on nii üldiselt sõnastatud, siis me kõik elame tööl tohutult erinevaid elusid. Mina näiteks hindasin neli päeva järjest õpilaste suulist oskust. Vahepeal andsin tunde praktikandiga (päris naljakas oli, kuidas see üliõpilane suhtus minusse kui senpaisse). Salamisi ma rõõmustan, et mul jäävad see nädal mõned tunnid ära, sest õpilased tahavad testiks valmistudes teha töölehti. Mul on tööl nii palju tegemist, et töö kõrvalt ülikooli asju enam teha ei õnnestu ja koju jõudes on võhm nii väljas, et tuleb teha paus. Tegin endaga kokkuleppe, et ma teen nii palju kui jõuan, kuid hulluks ma end ei aja. Ülikool ei jookse kuhugi. Ma olen noor ja nutikas ja küll ma jõuan.

Nii et eile jõime Nataliaga mugavuspoest ostetud kohvi parkla asemel hoopis Nakajima pargis. See on see sama park, kus me tähistasime ükskord ammu Martini sünnipäeva. Suvel on seal miljon erinevat rohelise varjundit, kuid sügisel võib leida sealt kõike rohelise ja pruuni vahepealset. Lisan siia mõned pildid, et te ka neist osa saaksite.

Aga Nakajima park ei ole esimene ega ka loodetavasti viimane koht, kus me selle sügise värve näeme. Nädala sees käisime üks õhtu Teishoji templis. Kes ei mäleta, siis Teishoji on see imeline metsaalune paik, kus kõik on kaetud mõnusa rohelise samblaga. Peale tööd on kuhugi raske minna, sest juba läheb varakult pimedaks – seetõttu on ka pildid sellised nagu nad on. Eredaimad värvid olid selleks hetkeks, kui me sinna jõudsime, küll ära olnud, aga ilus oli sellegipoolest. Õhk oli krõbe ja puhas.

Kui me lõpetame oma tööpäeva nelja paiku, siis viiest juba hämardub ning juba enne kuut on meie ümber pilkane öö. Eelmisel aastal saime pimedatel õhtutel käia Saku Bloomi valgusetendust vaatamas, ent kuna see on linna programmist välja arvatud, siis detsembris-jaanuaris on meie õhtused tegevused ülimalt piiratud. Tuleb leppida eelkõige tubaste tegevustega: raamatute, telesarjade, arvutimängude, kokkamisega. Mul on lugemist mõneks ajaks nüüd varutud, kuigi näpud sügelevad veel mõne huvitava teose järgi. Praegu loen domineerivate värvide sarja neljandat osa ja see meeldib kõigist osadest mulle siiani kõige rohkem. Kes ei tea, siis domineerivate värvide sari on selline noorteka ja naisteka vahepealne raamat, mille on kirjutanud eesti autor. Ma ei armasta eriti eesti kirjandust, nii et mul on hea meel, et olen leidnud autori, kes mulle sobib vähemalt meelelahutuseks. Sari on hästi kirja pandud, kuid teema ja sisu on vahepeal sellised, et lihtsalt tuleb silmi pööritada ja mõni vanem lugeja jätaks selle päris kindlasti pooleli. Aga minu ülekoormatud aju jaoks on see praegu lihtsalt ideaalne.

Mis aga päris kindlasti see talv veel tuleb on Kashiyama valgusinstallatsioon, mille selle aasta teemaks on “Lumekuninganna ja igavese talve” filmist tuntuks saanud Anna ja Elsa loss. Selle ametlik avamine tuleb mõne päeva pärast, aga me sattusime Nataliaga sealt juhuslikult mööda sõitma, kui nad kontrollisid, kas kõik töötab. Väga ilus oli ja meil õnnestus ruttu isegi mõned fotod teha. Lossi pilti ma praegu ei lisa, sest see ei tulnud mul välja, aga lossile lisaks on seal jõulukuused ja lumememmed ja palju muud ilusat. Kashiyama on firma, mis toodab vaakumpumpasid ning masinaid, mis teevad lund. Iga aasta on neil Saku linnas oma valgusinstallatsioon. Siit näete minu piltidest paremaid pilte.

Ja varsti ongi detsember käes. Tuleb hakata mõtlema piparkookide tegemisele ja toa kaunistamisele. See aasta tuleb mul ilmselt ka mõni jõuluteemaline tund läbi viia – üks isegi algkoolis, kuhu mind juba kutsutud on. Nii palju on mulle ka juba öeldud, et 23. või 24. detsember tuleb ühel mu kolleegil anda näidistund ja ta loodab, et ma annan selle koos temaga. Panen vaikselt oma vaimu selleks valmis. Ma tahan millalgi väga Nobeyamas jälle ära käia ja kuna talvel on tähed nii selgelt näha, siis ehk saab see retk ka veel ette võetud. Igatahes igavleda mul see aasta enam küll ei lasta!

Üks kommentaar “Sügis

  1. Pingback: Jõulutunne – Minu Saku-shi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s