Ja nüüd siis möödunud pühapäevast (12. juulist). Tegime väikese väljasõidu, et minna hortensiaid vaatama ainult selleks, et avastada: neile ei pääse ligi. Nimelt on meist natuke kaugemal üks hiiglama suur park paljude õitsevate hortensiatega. Aga oli üks suur aga! Nimelt sai tee sinna parki kohutavalt kahjustada ja nüüd sinna ligi ei pääsegi. Kuna see on Saku naaberlinnas Uedas, siis oli pettumus arusaadavalt üsnagi suur. Olime ju pika maa maha tulnud.

Me ei leppinud olukorraga, vaid otsisime lahendusi. Võtsime telefonis lahti Google’i kaardi ja vaatasime, mida muud siis meil siin teha on. Looduses. Kõige lähemal asus koht, mille kirjeldus oli “scenic spot” ehk “maaliline paik”, nii et kuigi me nimest aru ei saanud, siis asusime teele. Hiljem vaatasin ja selle koha nimi on Kannoni juga või inglise keeles siis Kannon Falls.

Tegu oli imeilusa kohaga, kust avaneb imeilus vaade jõele. Jõevesi oli nii selge, et voolava vee all oli võimalik näha suuri ja väikesi kivikesi. Ronisime julgelt natuke lähemale. Selle jõe kaldad ei olnud eriti kõrged, nii et vettelibisemise oht oli ainult märgadel kividel ronides. Lisaks paistis jõe ääres punane torii värav, mis tormava vee kõrval eredalt silma hakkas ja lähemale kutsus. Minu arust on tegu shinmei-stiilis torii väravaga, sest ta kuju on selline. Miks see on punast värvi, kui tavaliselt shinmei-stiilis väravaid ei värvita, ma ei oska küll arvata.

Jaapan on selliseid lummavaid kohti täis ning ma jagan neid hea meelega teiega edasi. Ma ei ole endiselt ära harjunud mägedega ja nüüd, kui ma olen lugenud raamatut shinto pühamutest, tunnen neis käimisest ka rohkem rõõmu.

Sellega pole mu võlgade maksmine lõpule jõudnud, nii et jääge ootama järgmist osa sarjast “Mida me oleme Jaapanis juba teinud”.