Teishoji

Ma olen nüüd viimased kuud kandnud iga päev maski. Ma küll ei kanna seda tööle kõndides, kuid nii pea, kui ma olen kooli kohale jõudnud, panen selle ette. Meil on küll aknad lahti ja õhk natuke liigub (nii hea, et väljas on soe), aga kuna meid on ka nii palju korraga koos, siis on maskide kandmine põhimõtteliselt kohustuslik. Praegu on ilmateate järgi väljas 23 kraadi sooja, mis tundub kui 27. Mu nägu sulab. Kui ma jään üksi või lähen rõdule, siis võin maski ära võtta ja hingata natuke vabamalt. Viimased paar päeva on mul olnud üsna vastikud peavalud. Kahtlustan, et see on vähesest hapnikust või liigsest niiskusest. Ilmateate järgi on õhuniiskust praegu 98%. Nagu saunas. Ja nii veel mõnda aega. Täna oli lõunaks karririis, mis rikkus mu õhtusöögi plaanid, ja lõunalaul oli Kimetsu no Yaiba teemalaul. Mu plaan õpilastele meeldivaid asju ette sööta toimib ja on hakanud vaikselt ka teisi õpetajaid nakatama.

Kui kool uuesti pihta algas, muretsesid õpetajad, et kuidas esimese klassi juntsud nad pärast näo järgi ära tunnevad. Minul seda muret ilmselgelt ei ole, sest ma olen kooli kahest blondiinist ainuke õpetaja. Ühel päeval sain ma tagasisidet, mis mulle väga meeldis. Õpilastel oli minuga jälle suuline vastamine ja tunni tagasisidesse kirjutasid nad, et neile meeldis, kui ma neile silma vaatasin. Kui ma kunagi tulevikus mõtlen selle möödunud aasta peale, mäletan ma kindlasti, kuidas maskist ülevalpool vaatavad mulle vastu kaks säravat pruuni silma.

Meil pidi täna toimuma tööpidu, aga see jääb ära. Miks? Ei tea, aga kuna Tokyos nakatunute arv tõuseb ja pandeemia eriti raugemise märke ei näita, siis ju on põhjus kusagil seal. Samas on tore, et pidu ei tule, sest siis ma saan midagi muud toredat teha.

Aga nagu lubatud, räägin siis natuke sellest, millega me oma vaba aega täitnud oleme. Kui ma ütlesin, et me oleme vist kõik suuremad ja väiksemad pühamud Sakus ära näinud, siis ei luisanud, nii et üsna tõenäoliselt kirjutan ma vähemalt veel ühe postituse neist ja võib-olla teen isegi ühe pühamuanalüüsi. Saate teiegi siis veidi targemaks.

Kõige ilusam koht, kuhu me hiljuti sattusime, on minu arust Teishoji budistlik tempel. See asub imeilusas puudesalus, kus maa on kaetud rohelise samblaga. See on nii rahustav. Teishoji tempel avati 1521. aastal, nii et järgmisel aastal tähistab see 500. aastapäeva. Selle avajaks oli Maeyama isand Teisho Tomono.

 

Teishoji juures kasvavad ka imeilusad hortensiad. Kuigi hortensiaid kasvab siin päris paljudes kohtades, oli neid seal palju ja neid oli nii mõnus vaadelda. Paduvihm sundis mitmes kohas need lilled vastu maad, nii et mul on väga hea meel, et me käisime Teishojis ära enne, kui ilmataat meile sellise vingerpussi mängis. Kõikide nende katastroofide ja hoiatustega on mul küll väga hea meel, et ma elan Saku linnas ja just Iwamurada linnaosas. Siin on päris turvaline.

1593690619335
Mina ja Hortensiad

Kuidas meeldib?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s