Esimene päikesepõletus ja teised motivatsioonivargad

Nii kahju, et nädalavahetus on juba läbi. Nädalavahetused võiks pikemad olla. Järgmised riigipühad on alles juulis, nii et vaikselt kisuvad mõtted selle peale, et võiks veel mõned puhkusepäevad välja võtta. Samas ei taha ka, sest arvestades kui tihe on mu tunniplaan terve selle kuu jooksul, siis kolleegid ilmselt tahavad tundides mu abi. Mis sest, et viimased tunnid on olnud praktiliselt kõik sellised, et mu peast vilksab läbi küsimus: kas mu siinolemine on tõesti vajalik?

Uued meetmed tähendavad, et terve tunni jooksul grupi- ja paaristööd teha ei tohi. Keelatud ei ole aga üks-ühele õpetajaga töö, nii et osades tundides pean ma kuulama ja vestlema 36 õpilasega järjest. Need on niiöelda normaalsust igatsevad õpetajad. Teine seltskond on selline, kes võtab ohtu ka õpetajate tervisele tõsiselt. Nendes tundides ma teen kas ettekandeid, seletan grammatikat ja pärast kontrollin õpilaste kirjalikke töid. Möödud nädal tegime ühe õpetajaga esimestele klassidele suulise oskuse testi. Lapsed pidid ennast paari lausega tutvustama ja vastama kahele lihtsale küsimusele. Kuna mulle ei meeldi neid lapsi alahinnata, küsisin sageli hoopis ühe lihtsa ja ühe raske küsimuse. Pärast selgitasin oma kolleegile miks: ma ei taha, et need nunnud lapsed unustaksid ära selle, mida nad õppisid algkoolis suuliselt, selleks hetkeks, kui nad seda põhikoolis koos kirjapildiga õpivad.

20200607_133737

Minu enda õpingutest ka natuke: olen otsustanud, et proovin järgmine aasta ülikooli asjadega järje peale saada. See käputäis aineid peaks ju olema kuidagi võimalik ära teha! Mul on praegu puudu üks üldkasvatusteaduslik/psühholoogiaaine, teine põhipraktika, kaks prantsuse keele erialaainet (teab keegi mingeid häid suvekursuseid, mida online’is võtta saab?) ja magistritöö. Üldaine loodan JET kogemusega kaelast ära saada, sest mulle on enamike nende ainete kohta öeldud, et kursust ei ole võimalik nn raamatukursusena läbida, ja nende kohta, mille kohta ma küsinud pole, pole mul ka eriti huvi. Praktikat ei ole ka väga lihtne ära teha. Põhimõtteliselt võiks öelda, et need kaks on minu põhilist motivatsioonivarast. Mul on muidu 90 ainepunkti koos, sest tegin portugali keele ka lõpuks ära, aga see ja prantsuse keel C1.1 mu õppekava ei täida… Aga suur rõõm! Nüüd saan raamatuid lugeda nii prantsuse kui portugali keeles. Mõned sõbrad ajavad, et ma Saramago “Pimedust” portugali keeles loeks, aga ma ei arva end veel nii heaks keeleoskajaks. Aga võib-olla kunagi proovin. Tegelikult sain ma Coelho “Alkeemikuga” lõpule, nii et peaks juba järgmist vaatama.

Lisaks alustasin esimesel juunil oma jaapani keele algkursusega. Naljakal kombel olen ma ennast ikka täiega alahinnanud, sest ma olen kursusega peaaegu poole peal ja siiani pole otseselt mingeid raskuseid olnud. Aga ma olen aru saanud ka sellest, mis on selle online-kursuse miinuspool: kirjutamine. See kursus kontrollib arusaamist ja grammatikat, kuid mingit praktilist väljundit sellel ei ole. See isegi ei õpeta mingeid kanji-märke kirjutama. Hea on aga see, et paljud grammatikateemad, mis mul ülikoolis võõraks jäid, on nüüd järsku imelihtsad ja hästi arusaadavalt ära seletatud. Kirjutan muudkui vihikusse ümber ja mõtlen, et kuidas ma hakkan kanji märke õppima. Ilmselt vaevaliselt.

Möödunud nädalavahetusel sain ma esimese päikesepõletuse. Nahk on käsivartel punane ja tuline. Eile õhtul polnud küll valus, aga täna juba on. Väljas on jälle palav ja päikeseline. Pääsukesed lendavad madalalt ja mõnikord isegi aknast sisse. Ühel päeval õppisin jaapani keeles uue sõna, sest kõik ajasid koridoris linnukest taga. Sama päeva hommikul olin ma veel lahtisest aknast mööda kõndinud ja mõelnud, millal see küll juhtuda võiks.

Mis veel juhtunud on? Üks väga lihtne asi: enam ei söö ma lõunat koos õpilastega, vaid õpetajate toas. See muutus tuli minu jaoks väga äkki – ühe päeva saingi oma kolmandikega koos süüa. Otsusest informeeris mind kooli peaõpetaja (kes on direktori ja õppealajuhataja järel tähtsuselt järgmine inimene), kes oli pahane, et mu inglise keele õpetaja mulle sellest rääkinud ei olnud. Nimelt arutasid kõik osapooled peale minu läbi, et kuna õpilased ei tohi omavahel (ega minuga) rääkida, siis pole minu nende juures viibimisel tegelikult mingit mõtet. Õpetajate toas söön koos kontoritöötajate, direktori ja kooliarstiga. Kooliarst imestab juba mitmendat päeva, et ma riisi ega saia ei söö. Sellise palavusega lihtsalt ei suuda: mul hakkab tööpäev läbi saama ja praegu on väljas 25 kraadi, mis tundub nagu 27. Otseloomulikult koduteel varje ei ole, nii et saab jälle päikest. Õhtul tuleb võib-olla siis nattot süüa, sest see on täis head K-vitamiini, mis D-vitamiinile ütleb, kuhu minna. Poes on neid erinevaid, aga mina valisin “õpilaste lemmiku” ja see on päris talutav. Natuke vastik ikka ka, sest ega üle paari ampsu ei taha seda süüa. Tervislik värk!

Eile käisime Nataliaga lilli vaatamas. Need olid nii ilusad, et ega sõnu polegi eriti vaja. Vaadake pilte!

Nädalavahetus oli tore. Järgmine võiks juba rutem tulla!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s