Uus reaalsus?

Neli päeva tagasi saabus kõigi JETide postkasti e-kiri CLAIRilt. See järjekorras juba seitsmes uudiskirja eriväljaanne oli sama ebamäärane kui enamik eelnevaid. Sellegipoolest oli nende põhisõnum selge: vältige endiselt lähikontakte, kinniseid ruume ja rahvamasse. Lisaks kandke maski, peske käsi ja tehke kõike muud elementaarset. See kiri oleks olnud natuke lootustandev, kui ma poleks juba teadnud, milline on minu juunikuu esimene töönädal.

Täna hommikul prügi välja viies nägin kahekümnest juntsust koosnevat gruppi, kes kõik oma algkooli poole vantsisid, kollased kiivrid peas. Minu majas elava perekonna last nende hulgas ei olnud – kas oli asi juhuses või oli see sihilik, aga tema lahkus kodust umbes samal ajal kui ma prügipeatusest tagasi jõudsin.

Natuke rohkem kui pool tundi hiljem asusin oma koolikese poole teele, meel mõru ja süda täis. Nägin rongi. Poolel teel nägin gümnaasiumiõpilaste gruppi, sama suurt kui algkooli juntsude oma. Pooltel olid maskid ees, pooltel mitte. Kõik olid teel kooli poole ja õige kah, sest tänases on paljudes meie linna koolides taastatud kontaktõpe.

Esimese tunni ajal toimus videosilla vahendusel pisike avatseremoonia ja infotund. Õpilastele näidati, et koroonaviiruse tõttu tuleb üksteisega vahet hoida kahe käepikkuse jagu, ees peab olema mask ja näidati ka seda, kuidas tuleb käsi pesta. Esimene neist pani mu sügavalt ohkama. Hea, kui neil klassis istudes jääb ühe käepikkuse jagu vahet. See on ainuke muutus, mida ma varasemaga võrreldes olen tähele pannud. Selle asemel, et istuda kaks lauda kokku lükatult, on kõikide laudade vahel rida justkui eksamit tehes. Ja see on ka kõik.

Täna oli mul üks tund. Kaks jäid erinevatel põhjustel ära. Homme on mul juba kolm. Homme on üks tund õpetajaga, kes võtab koroonaviirusest tingitud piiranguid tõsiselt. Üks tund õpetajaga, kes ei saa neist üldse aru ja niisiis on mul üks-ühele vestlus 36 õpilasega järjest. Üks tund õpetajaga, kes on kusagil kahevahel. Põnev päev.

Lõunat söön ma uue graafiku järgi kolmandikega. Grupis olla ei tohi, aga rääkida tohib üldiselt sellegipoolest. Täna vaatasime telekat ja lärm käis üle selle. Oli huvitav näha reklaame, mis Jaapanis telekast tulevad… Mul ju telerit ei ole.

Samal ajal oli hiljuti ühes ajalehes piltuudis sellest, kuidas Kitakyushu linnas desinfitseeritakse kooli, sest ühel õpilasel kinnitati koroonaviirusesse haigestumine. Mõtlesin tollal, kas see meid ka kuidagi puudutab. Nüüd võin julgelt öelda: ei mõjuta, me elame teises maailmas.

WhatsApp Image 2020-06-01 at 15.12.56
Sotsiaalne distantseerumine Jaapanis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s