(Sini)vihm

1589705721632
Nagu näete – oleme elus ja terved!

Juba mõnda aega on ilm olnud hall ja üsnagi vihmane. Öösel sajab, piisad peksavad vastu aknaklaasi ja katust. Õhk on värskendavalt jahe. Järgneval päeval ärkan ülesse puhanult. Sellise ilmaga on kõige parem uni. Vaadates vikipeediast kliimastatistikat, siis suuremad sajud on veel ees. Vihmahooaeg on juunis-juulis. Õpetaja O ütles mulle juba kaua aega tagasi, et ploomivihm on tulekul. Ma pean omale korraliku ja vastupidava vihmavarju ostma, Kuigi ma hellitan lootust, et hommikul on viieteistminutiline vihmavaba periood täpselt sel hetkel, kui ma tööle jalutan, siis peab valmis olema ka selleks, et ma võin läbimärjaks saada. Siiani on mul vedanud – vihm jääb üldiselt järgi siis, kui ma kodust välja astun, ja algab uuesti, kui ma olen koolimaja päästva katuse alla jõudnud. Ploomivihma pole me ju veel kogeda saanud.

Ploomivihma nime all mõeldakse Ida-Aasia vihmahooaega, mis selle piirkonna alasid mõjutab. See ilus nimi pärineb Hiinast ning on seotud uskumusega, et kui ploomid muutuvad kuukalendri neljanda ja viienda kuu jooksul kollaseks ja kukuvad Yangtze jõest lõunasse, siis taimest aurustuv niiskus muutub vihmaks. Teised riigid on selle nimetuse üle võtnud, kuigi vihmahooaeg on neil erinevatel aegadel. Ploomivihm tähendab seda, et praegusest suhteliselt madalast (normaalsuse piirides) õhuniiskusest saab ilus unistus ja tuleb uuesti tõusta relvile hallituse vastu, tõmmata kätte kummikindad ja haarata kätte kloorilõhnalise vedelikuga pudel, mis neid seeni tapab. Ma muretsen endiselt madratsi pärast, sest see on praegu veel põrandal. Praegu vaatan veel voodiraame, elektrilisi niiskusekogujaid ja muud, et leida kõige parem lahendus. Esimese täispalgani pärast seda aprillikuist muudatust on natuke üle kolme nädala. Üks suur ohe.

Viimased kaks nädalat on mul olnud väga töised: olen andnud lausa kaks tundi päevas. See on päris palju, arvestades, et päris mitmed koolid ka meie prefektuuris on suletud kuni vähemalt maikuu lõpuni. Minu koolis toimub osaline õpe, mille raames käivad õpilased koolis kahel päeval nädalas ja neil toimub neli tundi. Alguses olid tunnid 45 minutit pikad, nüüd juba 50 minutit. Ühes meie linna koolis on õpilastel päevas seitse 40-minutilist tundi. Peamine asi, mille ma selgeks olen saanud, on see, et jaapanlased ei saa aru, mis asi on sotsiaalne distantseerumine ja kuidas seda saavutada. Õpilased istuvad üksteise kõrval, kogunevad gruppidesse ja ripuvad üksteisel kaelas. Mida teevad õpetajad? Sageli ühinevad nendega. Aknad on küll lahti ja kõigil on maskid ees, aga sõltuvalt päevast paneb vaatepilt kas ohkama või silmi pööritama. Päeva lõpus võib näha klassijuhatajaid laudu desinfitseerimas. Mina kannan ka maski, sest see on peale kätepesu vähim, mida ma enda kaitseks teha saan.

1590128652451
Maski kandmine nii… on nagu sedasi aluspesu kandmine. Niisiis kandke oma maske õigesti!

Järgmisest esmaspäevast ehk siis esimesest juunist läheb koolis elu selliseks nagu see oli enne eriolukorda ja koolide “sulgemist”. Täna sain ma oma uue tunniplaani ja see paneb natuke ohkama. Mul on keskmiselt 19 tundi nädalas, mis on tunduvalt rohkem minu tavalise töögraafiku keskmisest. Loodetavasti ei eeldata, et ma midagi suurejoonelist hakkan ette valmistama, sest aega selleks päeva jooksul ikkagi napib. Igatahes jääb mulje nagu üritataks meeleheitlikult kaotatud aega järele teha. 700 õpilast ühes majas, üle 30 õpilase korraga klassis (vähemalt) kuus tundi päevas tundub ülejäänud maailma strateegiatega võrreldes natuke murettekitav, aga Jaapan on Jaapan. Eriolukorra lõpp tähendab nende jaoks teatud mõttes ka pandeemia lõppu. Mu kolleegid rõõmustavad selle üle, et nüüd saab jälle rahulikult kaubamajas šoppamas käia (mitte, et eriolukord oleks neid seda tegemast takistanud) ja juba vaikselt hakkavad laua peale ilmuma suveniirsnäkid teistest linnadest, teistest prefektuuridest. Välismaal käimisel on veel suured piirangud ja umbes 100st riigist Jaapanisse naasjaid sisse ei lasta, kui tegu pole just Jaapani kodanikuga või jaapanlase pereliikmega.

Natuke huumorit ka: üks teooriatest, miks Jaapan nii hästi viiruse leviku piiramisega toime tuli.

Samal ajal on väljas soe ilm. Loodus elab oma elu. Kõik on ilus. Paar nädalat on juba õitsenud sinivihm ehk rippuba ehk visteeria. See on imeilus. Kuigi igapäev jalutama ei jõua, siis olen rohkem kui ühel korral neid õhtul vaatama-nuusutama läinud. Minu jaoks on nende lõhnas midagi nostalgilist, midagi sellist, mille peale näpuga näidata ei saa. Eestis seda eriti ei kasvatata, kuigi minu pisike uurimistöö veebis näitas, et Tallinna loomaaia troopikamaja katusel ta kasvab ja isegi õitseb vahel. Võib-olla mäletan sealt seda lõhna? See on nii lummav. Sinivihm armastab aga sooja ilma, nii et Eestis kipuvad need taimed sagedamini surema. Jaapani sinivihm talub külma paremini kui Hiina oma.

collage
Pildil oleva mangasarja esimene raamat on praegu üks populaarsemaid Jaapanis. Ostsin selle inglisekeelsena, lugesin läbi ja andsin koos paari teise raamatuga koolile, et õpilased saaksid soovi korral inglise keeles lugemist harjutada eakohase ja huvipakkuva materjaliga.

Allpool olevast pildigaleriis on rippuba näha kasvamas kahes kohas Iwamurada linnaosas: Enmanji templi juures ja veel ühes minu kodu lähedal asuvas kohas. Päevasel ajal on visteeriaõite ümber lendamas mitmeid mesilasi, kelle sumin koos lummava lõhnaga mõjub peadpööritamapanevalt.

Ühel nädalavahetusel läksime me vaatama parki, kus õitsevad asalead. Paraku meil ei vedanud ja selleks ajaks, kui me sinna jõudsime, olid õied juba langenud. See päev oli palav ja lõõskav päike koos väikese ronimisega olid üsna väsitavad. Ometi avanes sealt pargist imeline vaade riisipõldudele ja mägedele. Ma nii tahaks mägedesse ronima minna, aga ei ole eriti kursis, kas meil läheduses mõni rada suveks üldse avatakse. On kohti, kus eriolukorra lõppemisest hoolimata säilitatakse tõsisemaid piiranguid. Natuke paneb mind imestama arvamus, et koolides, kus kinnises ruumis ninapidi koos ollakse ja üksteisel kaelas riputakse, koroonaviirus ei levi, aga vabas õhus mägiradadel, kus võiks piirata sissepääsevate inimeste arvu, viirus just levib. Noh, nagu öeldud, see on Jaapan.

Minu jaoks tuli veidi üllatusena, et haridusosakond soovib juba jälle, et ma arsti juurde tervisekontrolli läheksin. Kuigi tervisekontrollid on üsna regulaarne nähtus ja mul ei ole tegelikult võimalust keelduda, siis praegu ei ole minu arust veel just kõige õigem aeg haiglasse ronida. Jumal teab, mis haiguse sealt külge võib saada. Õnneks jagavad mõned inimesed siin minu arvamust ja otsustati, et kui ma tervisekontrolli lähen, siis alles sügisel. Kust see tahtmine, et ma nüüd läheksin tuli, ei oska ma isegi arvata. Ma ei ole isegi haiguslehel olnud rohkem kui need kaks päeva üsna pikka aega tagasi.

Ma tunnen eksistentsiaalset väsimust, elan nädalavahetuste ootuses. Järgmine nädal võtab juba nüüd ohkama, mis on kummaline tunne, sest mulle meeldib tundide andmine rohkem kui laua soojendamine. Neli tundi päevas läbi maski rääkida on aga jube. Isegi kaks tundi on jube. Mu nägu sulab maski all ja ma tunnen, et ma peaksin seda tihedamini vahetama. Õnneks on viimasel ajal maske tihedamini müüa olnud. Huvitav tähelepanek maski kandmisest: see on muutnud minu näohoiakut, surub hambad kokku ja treenib mingeid lihaseid.

Täna on juba kolmapäev ja peaaegu pool päeva on juba läbi. Ja siis on jäänud veel kaks päeva.

1589705725146
Aitäh, et minuga olete!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s