Natuke positiivseid uudiseid ka

Eile hommikul avastasin huvitava asja: me oleme uuesti katseajal. Hurraa! Seetõttu viib haridusosakond läbi “tööintervjuusid”, mille eesmärgiks on teha kindlaks, kas me ikka oma töökohale sobime. Naljakas on see seetõttu, et me olime samasuguses seisus natuke rohkem kui kaheksa kuud tagasi. Katseaeg kestab kuu aega ehk siis järgmise nädala lõpus saab see läbi.

Minul toimus see vestlus eile ja see oli suuresti nagu üks suur lõks. Väga suur osa keerles hoopis selle ümber, et siin on lähedal Aeoni kaubamaja ja praegu õitsevad kirsiõied, nii et ma kindlasti käin nendes rahvarohketes kohtades oma vabal ajal. Pidin talle pettumuse valmistama, sest ma ei ole Aeonis käinud juba mitu kuud ning kirsiõisi näen koduteel niisamagi. Veel küsiti minult, et kuna mul autot ei ole, siis kuidas ma vihmase ilmaga tööl käin. Nagu ikka – jala, vihmavarjuga. Suviseid vihmu me pole veel näinud, nii et selle kohta ei saa ma midagi veel öelda.

Lisaks tuli haridusosakonna esindajale suure üllatusena, et ma olen Jaapanis oma abikaasaga, kes elab koos minuga ja kes ei käi tööl. Ma olen neid umbes sada miljon korda juba haridusosakonnale saadetud meilides maininud, seoses kõikide nende probleemidega, mis tekkinud on. Tundub, et neid ei loe keegi… Õnneks tuli pool palgast paar päeva tagasi üle. Teine pool tuleb maikuus, kuigi juba saadetakse kirju, et selle saamine võib viibida, kui meie koolis kohalviibimise andmed ei jõua õigeks ajaks nendeni. Igal hommikul, kui ma tööl käin, pean ma tegema oma isikliku templikesega ühele dokumendile märke õige kuupäeva lahtrisse. Mis selle dokumendiga edasi tehakse, ei ole ma kunagi teadnud. Sellega on tegelenud kooli kontor.

Töövestlusel rääkisime ka minu muredest. Neid on kolm ja need on kõik omavahel seotud: palk, kodust töötamine või eripuhkus, arstiabi. Haridusosakonna esindaja selgitas pikalt ja igavalt, kuidas temal ei ole õigust meile midagi lubada ja kuidas ta on palga osas ise samas seisus. Aga andke andeks – kui sa oled 60 aastat vana, siis sul on olnud ka omajagu aega sääste koguda, rääkimata sellest, et tal on üsna tõenäoliselt ka kõrgem palk. Minu kõik säästud läksid augustis sellele, et siia kolida ja isegi sellest jäi väheks. Teine asi, mida minult küsiti, on see, kas ma mitte inglise keele õpetajatega ka räägin. Mul oli jälle ilus vastus valmis: Ma veedan praegu suurema osa ajast inglise keele õpetajate toas, sest kui mina jään haigeks, siis pole õpilastele suurt lugu, aga kui ma nakatan kõiki ülejäänud õpetajaid suures õpetajate toas, siis kannatavad sellest kõige rohkem õpilased. Aprillis vahetusid paljud õpetajad, nii et ma ei ole ka paljudega veel tutvuda saanud. Sest noh, koroona.” Ülemise korruse toas passimine kaitseb mind ka, aga arvestades praegust suhtumist meisse, siis ma ei hakanud seda mainima. Nii ajas vihale see vestlus! Ma olen niigi närviline ja ärevil praegu, selline stress on juba lihtsalt lisaks. Kodust töötamine on meil endiselt keelatud ja ma olen hakanud igapäevaselt palvetama, et ei mina ega abikaasa haigeks ei jääks – see on enam-vähem ainus, mis veel jäänud on.

Peale minu tööintervjuud juhtus aga veel midagi. Arvate, et ma olen ainus, kes tahab kodust töötada? Ei! Minu kodust töötamist soovivad ka minu kolleegid! Minu armsad, kallid jaapanlastest inglise keele õpetajad! Minu kooli uus inglise keele õpetajate ülemus on see õpetaja, kes tuli Natalia koolist. Ta lendas esindajale peale (nad on vanad tuttavad), et mina ka saaksin kodust töötamise õiguse. Et nemad muretsevad minu pärast ka ja see on ikka täielik sigadus, et meid sunnitakse kooli kohale tulema. Esiteks tunde ei toimu ja teiseks on kogu Jaapanis kuulutatud välja eriolukord – lepingu järgi on meil õigus saada eripuhkust ja praegu on üks väheseid aegu, mil haridusosakond võiks seda meile vaieldamatult anda. Haridusosakond kehitas õlgu ja ütles, et nad ei saa midagi teha.

Niipea kui haridusosakond lahkus minu ilusast koolist, läks möll lahti. Inglise keele õpetajate ülemus rääkis õppealajuhatajaga, et tema paluks mulle luba kodus olla, aga kuna ainult sellele ei saa lootma jääda, arenes plaan edasi. Kaks inglise keele õpetajat võtsid ette minu lepingu tingimused, et näha, mis see ütleb. Lepingu järgi on selged kaks asja: palka makstakse IGA kuu 16. kuupäevaks ja meil on õigus eripuhkusele, kui meie ülemus haridusosakonnas otsustab, et seda võib anda. Niisiis anti mulle ülesandeks kirjutada kiri meie haridusosakonnast kõrgemale. Kes olen mina, et ülemuste ülesannetest kõrvale viilida? Kirjutasin ära. Muud ma nagu ei teegi, muudkui kirjutan ja palun ja üritan teha head nägu. Nüüd ma ootan.

Rääkisin ka paari uue õpetajaga, kes kõik tahaksid tegelikult kodust töötada. Kellel pole ka piisavalt tasustatud puhkust, et see aeg üle elada. Üks ütles isegi, et 12 puhkusepäeva läheb tal sellele, et kord kuus oma erivajadusega lapsega arsti juures käia. Ma nii tahaks, et talle võimaldataks seda mingi eripuhkusega.

Täna tulid õpilased gruppidena kooli, et saada kodused ülesanded ja infot oma klassijuhatajalt. Kuulsin ühest klassist Harry Potteri filmide algusmuusikat. Ju nende õpetajal polnud neile ka midagi erilist öelda.

Peame vastu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s