Kümme head asja

Ma olen palju kirjutanud halvast, justkui head ei olekski. Eks seda head ole raske näha ka, kui kaikaid kodaratesse pillutakse. Mured tungivad mul juba unenägudessegi ja vahepeal ärkan öösel, süda hirmust pekslemas, et mis nüüd küll saab, kuidas nad ometi võisid meile niimoodi teha. Päeval mõtlen: mis seal ikka, elu läheb edasi. Ega maailm enne selliste sigaduste pärast seisma ei ole jäänud (ja see palgalugu on ikka täiesti sigadus küll – pole eriti vist vahet, kas me saaksime raha töötukindlustushüvitisena või see praegune olukord, peamiseks erinevuseks see, et me peame ikkagi tööl käima). Ausalt, kui ma ükskord Eestisse tagasi tulen ja minu asemele hakkab tulema mõni teine eestlane, siis ma räägin talle kõikidest sigadustest, millega Saku linn hakkama on saanud. Mitte programmi halvustamiseks (sest töö on tõeliselt lahe), vaid selleks, et tulevane noor õpetaja teaks, millesse ta astub. Inimesel on õigus teada, milline elu teda ees ootab, mis sest et elu on ettearvamatu. Võib-olla tulevastel abiõpetajatel läheb kõik nagu lepase reega, sest meie oleme kogu peksu kätte saanud. Siinkohal tuleb kiita neid, kes meid välja valisid: te valisite ühed väga visad ja vastupidavad inimesed! Me oleme endiselt siin! Ja me jääme siia veel üheks aastaks! Ja kuna me jääme siia veel üheks aastaks, siis on oluline ikkagi mõelda ka headest asjadest. Nii et siit nad tulevad!

1. Ma ei ole siin üksi. See on väga oluline punkt, sest üksindus jätkaks väga palju ruumi kurbusele ja masendusele, mis praeguste raskuste puhul on väga lihtsad tekkima. Aga ma ei ole üksi. Ma tulin siia oma abikaasaga ja mul on siin head sõbrad ja tuttavad. Nii et mul on kellega seda õelat saatust kirjuda ja lasta valu endast välja.

2. Mul on võrratud töökaaslased. Selle tahan eraldi välja tuua, kuna kodust töötamine ei ole meil lubatud. Mu kolleegid teadustavad kui mõttetu on minu kohalolu siin ja neil tõepoolest pole mulle midagi teha anda. Suure osa ajast passin ma omaette inglise keele õpetajate toas. Kui ma kooli kohale jõuan, on toas sisse lülitatud küte ja veekeetja-termos on kuuma vett täis. See on tänu töökaaslasele, kelle tööpäev algab varem kui minu oma, kuid kes ise töötab suurema osa ajast suures õpetajate toas. Selline luksus et tuba köetakse ainult minu pärast, on tegelikult ütlemata suur ja sõbralik asi. Mõnikord, kui mul veab ja ma esimesena kohale jõuan, ei panegi ma kütet sisse. Hommikune jalutuskäik paneb keha tööle ja mu keha kütab ennast ise. Aga see, et mõeldakse minu heaolule on südantliigutav ja soe, sest tühja ruumi üldiselt siin siiski ei köeta ja põhimõtteliselt võiksid nad paluda mul allkorrusel töötada, et elektrit kokku hoida. Mina distantseerun teistest sedasi.

3. Mu õpilased on tõeliselt toredad. Ja mul on vedanud, et ma näen neid isegi praegu. Kuigi meie koolid on suletud kuni suurte kevadpühade lõpuni, siis mõnel päeval käivad õpilased veel koolis. Mõnikord tulen ma oma peidikust välja ja lähen räägin nendega. Lisaks elab nii suur hulk õpilasi minuga samas linnajaos. See on täiesti tavaline, et ma näen neid endiselt päris igapäevaselt, kas siis tänaval jalutades, toidupoes või kommunaalkulude arveid makstes. Negatiivne kõrvalepõige: eile tuli internetiarve kahe kuu eest, mis oli üle 8000 jeeni. Minu päevade kõrghetkeks kipub viimasel ajal olema see, kui õpilased mulle entusiastlikult lehvitavad. Rõõm on nakkav – jagagem siis seda.

4. Ma leidsin selle promovideo, mille valmimisel me abikaasaga osalesime. Ma küll arvasin, et mulle antakse märku, kui see valmis saab, sest mul paluti seda jagada, aga noh, ei antud ja siis ei jaganud varem ka. Head vaatamist! Taustalugu on selline, et Saku linn on tuntud päikeseliste päevade ja pika eluea tõttu. Nozawa linnajaos on Pinkoro Jizo kuju, kelle poole palvetades palutakse head tervist. Nagano prefektuuris tarbitakse vähem soola ja süüakse palju köögivilju, siin on ka ühed madalaimad tervishoiuga seotud kulud.

5. Imeilus loodus. Praegu on see aastaaeg, kus iga päev on võimalik näha midagi, mis paneb õhkama ja ahhetama. Isegi kui vihma sajab või ilm on hall ja udune kingib loodus meile lummavaid vaateid. Näiteks reetis üks õitsev kirsipuu Beisia (see on toidupood minu töökoha lähedal) taga asuva kirsiallee.

6. kirjutamine. Viimastel päevadel olen ma rohkem kirjutama hakanud. Üheks põhjuseks on Tallinna Keskraamatukogu Omaloominguklubi, millel on samanimeline Facebooki grupp. Nad annavad iga nädal kirjutamiseks ette ühe teema. Ma võtan tavaliselt selle teema ning katsetan. Luulet, lühijuttu, proosat. Läheb ilmselt veel aega enne, kui ma midagi päriselt valmis saan, aga natukene kirjutamist on parem kui üldse mitte kirjutada.

7. varsti on pikk nädalavahetus. 29. mai on riigipüha, siis on reedene tööpäev ja nädalavahetusele järgneb lausa neli punast päeva. See tähendab peaaegu nädala pikkust puhkust ja see on midagi, mida oodata! Ma pole veel otsustanud, mida sellel puhul teha ja ilmselt kaugele ei reisi ka, aga… see on hea võimalus end maailmast välja lülitada.

8. šokolaad. See kõlab ilmselt nagu otsitud põhjus, aga mul on ikka vedanud, et vanemad kodust aeg-ajalt šokolaadi saadavad. Mul on päris mõnusad varud ja sellisel nõmedal ajal on üsna tore üks pisike tahvel pintslisse pista. Või brownie küpsetada, tundmata suuri süümepiinu, et olen jälle raha mõttetutele asjadele raisanud (eriti nüüd, kui seda on üsna vähe).

9. ma sain tellimuse eest raha tagasi. Ma tellisin eelmise kuu lõpus omale paar raamatut, mille eest ma nüüd raha tagasi sain, sest need pole ikka veel kohale jõudnud. Ma tellin oma võõrkeelsed raamatud kõik üldiselt ühest kohast ja tavaliselt tulevad need õigeaegselt kohale. Ma andsin isegi lisanädala enne, kui ma raha tagasi küsisin ja see väike summa võimaldab mul sellel raskel ajal jälle peeti osta. Peet on kallis kraam, Amazonis on selle kilohinnaks 1890 jeeni, millele lisandub postikulu. Maikuu lõpus on seda teiselt müüjalt võimalik osta odavamalt. Peedist saab aga maitsva supi, nii et kui on miski millele see Amazoni kontol olev raha panna, siis on see peet.

10. lugemine. Selle jätsin meelega viimaseks, sest lubasin endale aprillis vähem lugeda. Vahepeal ei suutnud ma närvilisusest seda üldse teha. Mu keskendumisvõime lagunes ikka täiesti koost. Aga nüüd loen ma juba jälle. Sunnin ennast lugema, üks lehekülg korraga. ELLUs on meeletu hulk eestikeelseid raamatuid. Lugemine aitab mul end uuesti keskenduma panna.  Ja keskendumine on oluline, et asjad tehtud saaks. Nii et see on hea, et ma suudan praegu lugeda. Et mul on piisavalt palju keskendumisvõimet. Järelikult olen ma praegu täiesti võimeline ka keeruliste asjadega tegelema.

Nii et sellised need head asjad on! Me saame hakkama!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s