Üks pisikene hanami

Sipsikul vedas ikka täiega, et ta võttis Suure Reisi ette enne, kui Jaapani Postiteenistus rahvusvahelise kirjaveo kinni pani. Niisiis jõudis ta Tiinale külla täiesti õigel ajal. Tiina oli tema tuleku üle väga rõõmus, aga kuna kool oli õpilastest tühi, ei osanud noor naine temaga midagi peale hakata. Sipsikul ei olnud sellest paha meelt. Tegelikult ta salamisi isegi rõõmustas, et sai peale peaaegu kahenädalalist pimedas karbis istumist veidi puhata. Pakiga reisimine on ju väga väsitav!

 

IMG_0476
Sipsik oma sõbra Tiinaga

Päevad läksid muudkui edasi. Hommikul läks Tiina kooli, õhtul tuli tagasi. Sipsik rääkis oma uute sõprade, hinamatsuri nukkudega, kes ütlesid, et nii juhtub see lausa viiel päeval nädalas. Kui kätte jõudis nädalavahetus, võttis Sipsik julguse kokku ja küsis Tiinalt, kas nad võiksid piknikule minna.

“Aga praegu pole ju kõige parem aeg reisimiseks,” oli Tiina üllatunud.

“Väljas on ju nii ilus ilm!” jätkas Sipsik oma sõbra veenmist. “Ja me ei pea ju kuhugi kaugele minema! Sul on ju kodu lähedal ka kindlasti mõni tore paik, kuhu minna!”

“Tõepoolest…” jäi Tiina mõttesse. Väljas oli tõesti ilus. Päike paistis ja oli üsna soe. “No olgu peale siis,” oli naine lõpuks nõus. Ta naeratas. “Teeme ühe pisikese hanami pikniku!”

Hanami?” imestas Sipsik. Tema jaoks oli see uus sõna. See kõlas tema suus veidi naljakalt, nii et ta kordas seda veel kord. “Mis asi on hanami?”

Hanami on õitsevate puude vaatlemine,” selgitas Tiina lahkelt. “Me oleme ju Jaapanis!”

Tiina ja Sipsik jalutasid käsikäes maha pika maa enne, kui nad jõudsid shinto pühamuni, kus Tiina uut aastat vastu käis võtmas. Väga palju inimesi ütlesid neile tere.

“Sa tunned nii palju jaapanlasi!” imestas Sipsik, kui üks pisikene poiss neile “konnichiwa!” hüüdis.

“Täna on nädalavahetus. Täna tunnevad kõik üksteist,” vastas Tiina salapärase naeratusega. Sipsik tahtis küsida, mida see tähendab, aga nägi siis avanenud õiepungi. See vaatepilt meeldis talle nii väga, et ta unustas küsimuse välja öelda.

“Tee must pilti!” lunis ta peenikesel häälel. Tiina naeris ja viis nuku soovi täide.

IMG_0434

Sipsiku vaimustus muudkui kasvas ja kasvas. Ta leidis ühe madalal rippuva oksa ja läks kohe selle juurde, et õisi ka nuusutada!

Oi, kui magusalt need õied lõhnasid! Sipsik tundis, et ka temas on tärganud kevad ning ta hingas mitu korda kohe sügavalt sisse. Nii mõnus! Ta vaatas ringi, kuhu Tiina jäi, kui ta järsku märkas punaseid väravaid. Kohe tormas ta nende juurde.

“Vaata mind!” hõiskas ta rõõmsalt ja jooksis edasi, korraks piltide jaoks poseerides. Trepist üles minemine oli talle üsna raske, sest astmed olid peaaegu sama suured, kui ta ise. Tiina märkas seda ja võttis nuku sülle.

Lõpuks jõudsid nad ülesse ja sealt avanes imeline vaade. Sipsik ahhetas, nähes seda võõramaist linna esimest korda suures plaanis. See tähendab, et ta nägi majade ridu ja paljusid tänavaid korraga.

Sellega Sipsiku uudishimu ei lõppenud. Ta muudkui jooksis ringi ja mangus, et Tiina pilti teeks. Tore nagu Tiina on, tegi ta oma külalisest mälestuseks palju pilte.

Lõpuks väsis Sipsik ära ja vajus nartsissipeenrasse istuma. Kollane lill lõhnas sama hästi, kui õied puude otsas, aga nõudis palju vähem pingutust.

“Kevad on ikka nii mõnus aeg!” ohkas ta. “Kõik on nii ilus!”

Tiina nõustus ja tegi ettepaneku piknikuga lõpuks pihta hakata. Õnneks ei olnud seal palju inimesi ning nukk ja inimene said oma pisikese hanami pikniku püsti panna. Alguses seadsid sõbrad end sisse pingi peal, kuid peagi tahtis Sipsik õitsevatele puudele lähemale minna. Tiina oli nõus.

Sipsik istus rahulikult puu all ja nautis kevadet täie südamega. Samal ajal imetles ka Tiina õisi, mida on näha vaid paaril nädalal aastas. See soojendas südant.

Koduteel nautis Sipsik kõiki vaateid. Ühe korra jooksid nad kokku ka Tiina endiste õpilastega. Need lapsed lõpetasid põhikooli ja käivad nüüd gümnaasiumis. Viisakad nagu nad olid, ütlesid nad ka Tiinale viisakalt tere. Tiina teretas vastu.

Sipsik uudishimutses aga edasi. Tiina pidi ta lõpuks vägisi õite juurest ära tirima, sest ootamatult hakkas kogunema palju rahvast, kellel kõigil oli samuti tore mõte välja minna.

Koju tagasi jõudes ei tormanud aga nukk kohe tuppa, vaid võttis endasse ka kõike ümbritsevat. Tõepoolest, kevad on kätte jõudnud, nentis ta omaette. Siis märkas ta aga midagi, mis leevendas koduigatsust tema pisikeses vatist südames. Ta viskas end murule pikali ja naeratas õndsalt.

IMG_0523

“Seal, kus kasvavad võililled, on kodune olla.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s