Ta liigub siiski!

Täna on alles teisipäev ja juba on sellest nädalast kõrini. Ootan nädalavahetust, et saaks tegeleda koduste asjadega, kuigi tööl on nüüd veidi rohkem teha, kui terve viimase kuu aja jooksul kokku. Nimelt algas eile uus õppeaasta. Traditsiooniliselt algab Jaapanis õppeaasta suure piduliku avaaktusega, mis kestab mitu tundi. Seda sündmust kogunevad vaatama terved perekonnad ja kõik on ütlemata uhked.

See aasta tuli avaaktus teisiti. Kaheksandate ja üheksande klasside aktus toimus läbi teleriekraani. Õpilased istusid viksilt ja viisakalt oma klassiruumides, kuulasid direktori kõnet ja juhiseid. Selleks ajaks, kui seitsmendikud (kes on minu kooli esimene klass) kooli jõudsid, olid vanemad õppurid juba lahkunud. Seitsmendike avaaktus tehti nii pidulik, kui praegust olukorda arvestades võimalik oli. Nad löödi teistest klassidest lahku ja aktuse pikkust lühendati kohutavalt palju, piirdudes 30 minutiga. Järgiti kõiki bürokraatlike ettekirjutusi, juhiseid, mis on aktuse korraldamiseks antud. Ent ometi… Pahameel trügis südamesse ning ma kirusin kõiki ülemusi, kes otsustasid, et minu viibimine antud üritusel on “hädavajalik”.

WhatsApp Image 2020-04-07 at 15.06.54

Uusi õpilasi saabus minu kooli seitse klassitäit ehk siis umbes 200 uut õpilast. Nad olid külg-külje kõrval saali surutud, et teada saada, kes on nende uued klassijuhatajad, ja kuulata direktori kõnet. Lisaks olid kohal vist kõigi vanemad, keda igal lapsel on teatavasti kaks, ja õpetajad. Niisiis võib arvata, et ruumis olijate arv jäi kuhugi 500-700 vahele. Õhk ruumis ei liikunud, uksed olid praktiliselt kogu aja kinni, sest väljas on ikkagi veel üsna jahe. Ühest küljest ma saan koolist ja vanematest aru. Uue kooli avaaktus on ikkagi oluline sündmus. Tegelikult järgiti ka kõiki juhiseid aktuse korraldamise osas, mis tulevad koolist veel kõrgemalt. See on ideaalne näide jaapanlikust bürokraatiast, kus paberite järgi on kõik ok, aga reaalsuses kasvab see kõik üle pea. Mida teised õpetajad arvasid? Ega nemadki sellest vaimustuses polnud. Aga kui peab, siis peab ja midagi pole teha. Isegi ainult õpilaste osalusega oleks see sündmus olnud suur rahvakogunemine.

Uue õppeaasta algusega on esile kerkinud ka mõned uued hirmud. Arvatakse, et täna kuulutab peaminister Abe välja eriolukorra mõnes prefektuuris, sealhulgas Tokyos. Minu prefektuuri nende hulgas ei ole ja see polegi eriti hull. Jaapani eriolukord ei ole selline nagu mujal maailmas. Riigil ei ole õigust piirata inimeste liikumisvabadust ja seetõttu saab ta anda ainult rangeid soovitusi. Kui sa neid ei järgi, siis pole ka hullu (kui sa pole just välismaalane ja nad sind mingi muu nipiga vahele ei võta). Karistusi ei järgne. Niisiis on meie jaoks probleem pigem see, kui Tokyo kuulutab välja eriolukorra ja siit pärit töötajad naasevad oma kodulinna või puhkemajadesse, mis tavaliselt leiavad kasutust noh, puhkuse ajal. Meie juures on päris palju kuurortlinnu. Niisiis toimuks rahvasteränne, väljaanne number kaks.

Teine Tokyoga seotud murekoht on lapsevanemad, kes seal töötavad. See omakorda on seotud lapsevanematega, kes ei mõista olukorra tõsidust, ja kes on nõus lapse tervise kohta valetama, et ta kooli saaks tulla.

Väga palju räägitakse sellest, kui hästi Jaapan viiruse levikuga toime tuleb. Hiljuti nägin Facebookis mingit “seost” maskide kandmise ja nakatunute arvuga. Alguses naersin, siis kippus juba nutt peale. Selles võrdluses ei toodud ära testitute arvu, niisiis tahan ka teile meelde tuletada selliste numbrite olulisust. Otseloomulikult on kinnitatud nakatunute arv suurem riigis, kus inimesi testitakse rohkem. Jaapan aga, vähemalt näiliselt, ei tunnista veel seda, et haigus võiks levida juba rahvahulgasiseselt. Et on asümptomaatilised ja et kokkupuude varasemalt kinnitatud juhtumiga pole hädavajalik. Nüüdseks on see haigus juba nii pikalt riigis sees olnud, et ega sellest testimisest midagi suurt kasu ei oleks. Nii lihtsalt selle levikut enam ei aeglusta. Elame, näeme.

Kuni tänaseni kartsin ma õpilaste suhtumist ja käitumist haigusesse. Enam ma seda ei karda, sest lapsed käituvad nagu lapsed ikka. Täna hommikul oli avaaktuse teine versioon. Seekord osalesid kõik õpilased ja tseremoonia toimus teleekraani vahendusel. Esinesid direktor, õpilasnõukogu ja teised. Mina istusin rahulikult õpetajate toas ja lugesin raamatut samal ajal, kui teised kolleegid tegid ka omi asju. Lugesin raamatu läbi, väga hea oli. Hakkasin igatsema keemia- ja füüsikaõpikuid, millele see raamat imeliseks täienduseks oleks. See oli nii hea raamat, et ostsin selle koju eestikeelsena ka. Lugege heaks! Eesti keeles andis selle välja kirjastus Argo ja praegu saab selle kirjastuse kodulehelt hinnaga 9.90. Nad saadavad välismaale ka, kui ilusasti küsida!

caesars last breath

Ekraniseeritud avaaktusele järgnes klassijuhatajatund. Vahepeal olid vahetunnid ka. Suurem osa õpilasi püsis oma klassides, mõned käisid koridorides ringi. Need, kes klassis olid, tõid näole väikese naeratuse. Sellise veidi nukra, sest kuigi pilt on ilus, siis aeg on vale. Nimelt riputi üksteisel igat pidi küljes, istuti ninapidi koos ja oldi noh, nagu noored ikka. Saatusega ei saa võidelda.

Lõpetuseks midagi positiivset ka. Minu eesti keelest huvituv kolleeg ja mina oleme päris palju suhelnud. Näiteks sain ma teada, et tema jõudis õpetamiseni läbi selle, et tal on erivajadusega laps. Enne kirjutas ta igasugu kasutusjuhendeid. Milline karjäärivahetus! Tõeliselt lahe! Mind inspireerib, kui palju on tema jaoks uut. Nagu ta ütles, siis päriselt on elu koolis täiesti erinev sellest, mida ülikoolis õpetatakse. Minu jaoks on see unikaalne kogemus vaadelda algajat õpetajat, kellel puudub igasugune klassi ees seismise kogemus, leidmas oma teed, oma viisi. Õppimas vanadelt olijatelt (sealhulgas minult, kuigi mul on väga piiritletud kogemus). Paar päeva tagasi täitus ka kaheksa kuud saabumisest. See tundub kui igavik!

Positiivne on ka see, et mul on töökoht, ma saan palka ja mul on tervisekindlustus. Sellepärast ma koju ei tulegi, sest lennujaamast korjan midagi külge ja mis siis edasi? Parem püsin siin, olen tubli edasi.

Ja samas – ükskõik, mida räägib meedia siin- või sealpool merd, ma jään endale kindlaks nagu Galilei ja ütlen: “Ta liigub siiski!” (Tema = koroona-chan)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s