Stress ja süümepiinad

Asi on selles, et mõni aeg tagasi tehti mulle üks hea pakkumine ja ma võtsin selle vastu. Pakkumine seisnes selles, et ma jään veel üheks aastaks Jaapanisse. Täiesti win-win situatsioon, sest ma armastan oma tööd ja jumaldan oma õpilasi ja selline asi on juba iseenesest IMELINE. Samas natuke kripeldab ka… seetõttu on mu igasugune õpimotivatsioon kõikumas nagu elavhõbe kraadiklaasis. Peidan pea raamatutesse ja põgenen reaalsusest, loen, loen, loen. Ja vahepeal nutan: mis ma kooliga peale hakkan? Mul on nii vähe jäänud, aga praegu ei taha, ei jõua, ei oska. Selline meeltesegadus, et anna või otsad. Võib-olla on asi selles, et on kevad ja sügisel on minus suur jõud ja hakkamine uuesti olemas.

Mõtlesin, et võiksin sellest kõigest kirjutada raamatu. “Minu Saku: armastus koroona ajal”, sest elu siin kulgeb täiesti teistsuguses rütmis, kui kogu ülejäänud maailmas. Me oleme viitsütikuga pomm, mis võib iga hetk plahvatada. Testimise vähesusest pisikesed numbrid, kohati naermaajavad uudised põhjustest, miks Jaapan haigusepuhanguga nii hästi toime tuleb. Ja iga päevaga aina sügavamale armastavasse südamesse tungiv hirm. Täna olid uued üheksandikud esimest korda peale aktust koolis, koristamas oma korrust ja tehes klassiruume enda omaks. Mina aktusel ei käinud, sest praegu on oluline suuri rahvakogunemisi vältida. Mul on 700 õpilast ja isegi ainult üheksandike aktusel oleks peaaegu 300 õpilast. Niisiis võtsin puhkust ja nukrutsesin kodus, sest kahju oli. Neist ja minust ja meist kõigist. Kodus olles magasin end välja ja puhkasin. Vaheaeg oleks olnud hea aeg reisida, aga samas… nii hea ka mitte, et ennast mõttetult ohustada. Niigi on see igapäevane loomingule puhkusele tulemine kahtlase väärtusega tegevus: ma ei tee tööl midagi sellist, mida ma kodus ei saaks teha. Kuna me oleme veel linnavalitsuse alluvuses (ja linnavalitsus on riigivalitsuse käepikendus), siis uudised, et Jaapani valitsus soovitab võimalusel kodust töötada panevad kulmu kergitama küll. Tore teada, et me oleme hädavajalik seltskond! Esmaspäeval uuesti kooli minnes leidsin laualt HEV klasside tehtud kingituse. Südantsoojendav! Mu juuksed on nii pikaks kasvanud, et ma peaksingi neid iga päev patsis kandma.

Paar päeva tagasi käisin ma pangas, et teha omale deebetkaart. Siiani olen ilma selleta väga hästi hakkama saanud, aga nüüd on aeg seal maal, et ma tahaks midagi head ja ma olen selle nimel valmis laskuma läbirääkimistesse, et sobiv pood minu kaarti aktsepteeriks. Ehk läheb õnneks. Nimelt pole Jaapani deebetkaardid MasterCardi ega Visaga kokkuleppe teinud, vaid neil on oma JCB, mis pole ehk nii populaarne, aga täidab sama funktsiooni. Pangaskäik oli ootamatult positiivne kogemus. Algul proovisin ma oma deebetkaardi avaldust täita iseseisvalt kodus, mis peaaegu õnnestus. Probleem tekkis siis, kui minu nimi ei kattunud minu pangakonto omaga ja ma ei saanud avaldust lõpuni viia. Niisiis oli kõige lihtsam lahendus minna panka ja see seal ära teha.

Kui te mäletate, siis mõni aeg tagasi andsin ma külalistunni ühes algkoolis. Jutu käigus selgus, et minu telleri laps käib selles koolis. Veel enam – see laps oli minu antud tunnis! Tuleb välja, et ma jätsin lastele väga toreda mulje, sest järsku avaldati mulle soovi, et äkki ma tahan kolmandaks aastaks ka jääda. Nimelt tuleks selle klassi õpilased minu teise aasta lõpus minu põhikooli. Kolmas aasta sõltub muidugi sellest, kuidas ülejäänud aeg siin läheb ja kui rahul olen ma Jaapaniga pärast seda, kui kõik siin läbi on. Pangast lahkusin ma esitatud avaldusega, infoga promokampaaniast (kus 4000 jeeni kulutamisel saab raha tagasi ja millele ma kvalifitseerun) ja paari pisikese kingitusega, mis on täpselt nii parajalt praktilised, et arvatavasti kuluvad ära.

20200325_120232

See pole muidugi kõik, mis juhtunud on. Nüüdseks on selgunud, kes õpetajatest koole vahetavad. Minu jaoks oli see väga kurb, sest ära lähevad minu lemmik inglise keele õpetaja ja see, kelle tundides oli minu jaoks kõige raskem, aga mis oligi tore just selle väljakutse pärast. Natuke aega hiljem sain ma teada, et ära lähevad ka mõned teised õpetajad, kellega ma natuke rohkem suhtlen. Uued tulevad peagi asemele. Üks uus inglise keele õpetaja tuleb mulle Natalia koolist, teine on aga täiesti uhiuus, algaja õpetaja. Nii palju, kui kuulujutud räägivad töötas naine varem hoopis tõlkijana. See on kahe otsaga asi: tõlkija oskab kindlasti inglise keelt veidi rohkem kui üks keskmine jaapanlane. Teisest otsast vaadatuna võib ta inglise keel olla parem kirjalikult kui suuliselt, mis võib suhtlemise raskeks teha. Teda tutvustati meile eile ja tere oskas ta öelda, nii et ilmselt saame hakkama. Natuke on närv sees ka, sest uued inimesed tähendavad uusi ootusi.

Kevad on ametlikult kätte jõudnud, mis sest et ühel öösel sadas jälle lund. Praegune ilmateade lubab järgmiseks nädalaks sooja, kuid vihmast ilma. Täna ujuvad taevas hiiglaslikud pilved ja mäed sulavad silmapiiriga ühte.

20200311_083818

Käisime ühel päeval Nataliaga kohvitamas ja läksime koduõuest veidi kaugemale. Lihtsalt läks kuidagi nii. Viimasel ajal me seda eriti ei tee. Selles mõttes on hea, et jääme Jaapanisse veel üheks aastaks. Me ei pea muretsema sellepärast, et koroona-chani pärast jääb meil Jaapan nägemata. Ei, me saame rahulikult kodus olla ja tuleviku reisideks raha koguda.

Aga kohvitamisel on see võlu, et me saame pöörata rohkem tähelepanu sellele, kus me oleme praegu. Mis toimub meie ümber? Näiteks vihmavarjud on nööri peale kinni jäänud, kui nad üritasid rahvamassi eest ära põgeneda. Kas pole ilus?

20200322_152410

20200322_152401

Otseloomulikult on kõik ka õide puhkemas. Ilmad on ju soojad ja vahepeal on päikest ka olnud. Sellise ilmaga oleks patt toas püsida, kui toas püsimine poleks nii hästi põhjendatud. Õnneks või kahjuks pean ma iga päev siiski kaks korda jalutama. Üks kord tööle, teine kord koju. Aga koolitee on imeline. Iga päev märkab silm midagi uut.

Kodus passides ja stressis olles olen ma rohkem aega veetnud ka köögis. Tavaliselt hoian ma sealt heaga kaugemale, sest söögi eest vastutab meil kodus mees. Ainult et mina teen paremaid pannkooke… ja supile olen ka pihta saanud. Ja stress ajab mind kokkama. Nii et jah, olen igasugu asju katsetanud. Õnneks edukalt. Tänaseks õhtusöögiks on täidisega pannkoogid, täidiseks kanafilee ja toorjuust ja tomat ja basiilik. Väga maitsev!

20200320_165506

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s