Loomingulise puhkuse kontrollpunkt

Loomingulisel puhkusel olen olnud juba natuke üle nädala ja ausalt, aitab! Ma ei arvanud, et selline niisama passimine ühel hetkel üle viskab, kuid nii see on läinud. Ma loen küll hoolega ja õpin ka, aga meeleolu muudkui langeb ja langeb. Hommikuti ma alumise korruse õpetajate tuppa enam ei sisene. Selleks ajaks, kui ma kooli jõuan, on neil miiting juba alanud ja tahtmata teisi segada, lähen vaikselt rühkides trepist ülesse. Täna hommikul oli esimest korda inglise keele õpetajate toa uks lukus ja ma pidin selle ise avama. Ma ei vaevunud valgust sisse lülitama ega kütet tööle panema (ma oskan küll, aga 12 kraadi tundus sel hetkel veel üsna normaalne). Ma avasin hoopis ühe rõdule viivatest klaasist liugustest ja läksin sooja tuule kätte. Taevas oli helehall ja selles ujusid tumehallid pilved. Kuid põhiline: ilm oli niiske ja soe. Nagu alati enne vihma.

Tund aega hiljem liitus minuga kolleeg, kes pani sisse nii valguse kui kütte. Miiting oli läbi, nii et ma võisin minna alla, et enda kohalolu sisseregistreerida. Kuna sekretärid niikuinii näevad minu saabumist, siis pole selle templi panemisega meeletult kiire ka. Mina nendel miitingutel käima ei pea, sest ka jaapanlased ei näe selles mõtet, kui ma keelt ei mõika. Tähtsam info jõuab ikka minuni.

Eelmise nädala lõpus tuli info, et meie linna haldusalas on registreeritud esimene koroonaviiruse juhtum. 50. aastates naine, kes käis veebruaris Osakas kontserdil/elava muusika esitlusel, on juba viimased paar nädalat kannatanud haiguse käes. Tegelikult töötab ta linnast väljas ja elab tehniliselt võttes naaberlinnas Sakuhos, mis on siiski piisavalt lähedal, et veidi muretsema panna. See on autoga kõigest 25 minuti pikkune sõit, sealt siia. Meilt uuriti, kas me oleme seal käinud, aga sellega kõik piirdus.

Siis tuli uudis, et kui uusi juhtumeid ei tule, toimuvad lõpuaktused siiski. Ma ei tea, kas selle üle rõõmustada või mitte. Mul on üle kahesaja kolmandiku, kes lõpetavad, nii et tõenäoliselt ma võtan sellel päeval puhkust oma vastakate tunnete kiuste. Parem selliseid suuri kogunemisi vältida. Suurem osa inimesi ei teagi sellest, kui neil mingisugune varjatud viga küljes on, mis võib tervise pea peale pöörata. Tasa ja targu. Õpime enne haigust tundma.

Täna ostsin koju uue termomeetri. Meditsiiniseadmed on apteegis sellise koha peal, et peab apteekriga suhtlema, et see saada. Suutsin end selgeks teha, sain aru, kui ta õpetas mind seda kasutama. Kodus kontrollisime, et palavikku ei ole, sest töölt tulles sadas paduvihma ja ma sain vihmavarjust hoolimata läbimärjaks. Palavikku ei olnud.

Täna tuli postiga jälle kaks raamatut. Jane Austeni “Veenmine” ja Indrek Hargla teine Melchiori raamat, mõlemad inglise keeles. See oli mul ikka suur vedamine, et ma sain kaks eesti kirjaniku raamatut inglise keeles nii põrgulikult odava hinnaga. Täna olid need juba jälle 2000-jeenise hinnaga müügis. Kahetse või, et rohkem ei ostnud, sest need oleks päris toredaks kingituseks.

Minu paanikaostuks on siis ilmselt raamatud. Võiks ka hullemini eksole, sest need raamatud ma vähemalt loen läbi. Samas tahaks rohkem eestikeelset, kuid mu Swedbanki pangakonto püsib üsna nukralt raamaturahata. Hädapärast ajab ELLU ka asja ära, kuigi päev läbi arvuti ees istuda rikub rühti ja nägemist. Ja meeleolu.

Ja niiviisi on vaja veel tiksuda aprillini.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s