Loominguline puhkus

Nagu peaminister Abe soovis, on koolid esmaspäevast kinni. Vähemalt suurem osa neist. Seetõttu on koridorid tühjad, klassiruumid hääletud ja õpetajate peades on nukrus ja mure. Kuidas me lõpuaktuse korraldame? Kas meil on üldse võimalik oma üheksandikega hüvasti jätta? Seda näitab aeg.

Seni, kuni õpilasi pole, on natuke nadi tööl käia. Minu tööpäev algab 08:30 ja lõppeb 16:15. Haruharva juhtub see, et ma pean jääma kauemaks või tööd koju võtma, kuigi tegemist on ju ometi Jaapaniga. Mul on tõsiselt head kolleegid, kes mu tööajal jagavad mulle ülesandeid nii nagu vaja (nii et ma vabadel hetkedel igavusse ei kõngeks), kuid saadavad mu ka kohe koju, kui aeg täis tiksub.

Kui ma ütlesin ühele oma kolleegile, et ma pean ka selle kuu aja jooksul, kui meil tunde pole, iga päev tööle tulema, siis ta ohkas sügavalt. “Ma ei tea, mida sa siin tegema hakkad. Meil pole sulle mitte midagi teha anda…” Tavaliselt seisneb mu töö tundide andmises, kirjalikke tööde kontrollimises ja vajadusel ka õpilaste nõustamises. Ütlesin, et ma ka ei tea, aga eks me näe.

Esmaspäeval algas niisiis minu loominguline puhkus. Tundide puudumist võib ju puhkuseks nimetada, kuigi kooli tuleb end ajada küll. Vaba aja planeerimine on siiani minu enda hooleks jäetud – ehk siis, ma võin teha, mis tahan, kuni see ei sega kedagi teist. Puhkus alaku!

Lugemine

Sellega tegelen ma niikuinii. Tänu Tallinna Keskraamatukogule on mul ligipääs tuhandetele eestikeelsetele e-raamatutele ja sellele lisaks veel inglisekeelsed. Pluss veel kõik need, mis ma olen omale paberkandjal koju ostnud, kuna muudmoodi ma neid lugeda ei saa. Tööl on mul laua peal pisike riiul raamatutega, mille järele praegu ei isuta, aga mille kodust tahtsin eest ära saada. Ühel päeval võib-olla unustan need siia. Praegu loen kahte raamatut: Denis Noble’i “Elu muusikat” ja Dean Koontzi raamatut nimega “The Eyes of Darkness”, kus 2020. aastal levib Wuhanist alguse saanud ohtlik viirus.

20200305_090324

Kirjutamine

Mul peab ikka tõsiselt igav olema, et ma jälle kirjutama hakkasin. Mitte ainult blogi, vaid omaloomingut ka. Need pole küll sellised kribamisest, millest kunagi midagi asjalikku kokku saaks, aga siiski. Nimetan neid Harjutusteks. Ma ei hakka nende sisu ümber jutustama, sest teil pole vaja ka kõike teada. Praegust kirjastiili näete blogistki.

Tundideks ettevalmistumine

See on see kõige trikikam punkt, sest mis mõte on valmistada ette asju, mida ei saa kasutada? Ja kaheksat tundi päevas pole viitsimist ega tahtmist ka seda teha. Ma igatsen tundide andmist! Küll aga olen jätkanud ühe kordamisharjutuse ettevalmistamist, sest nii palju, kui seda teha sain, siis õpilastele see meeldis ja mu kolleegidele ka. Grammatikateemaline memoriin terve õpiku (või terve õpitud perioodi) peale. Ma printisin need välja ja kleepisin paksule värvilisele paberile ning seejärel lõikasin need ükshaaval välja. Ühele astmele on mul vaja veel valmis teha, aga kiiret sellega pole. Värvilisele paberile kleepisin ma valge paberi kahel põhjusel. Esiteks, see ei lase valgust läbi ja niisiis on natuke raskem. Teiseks põhjuseks oli, et siis on iga komplekt erinevat värvi ja kui õpilased klassis unustavad ümbrikusse panna/leiavad hiljem mõne kaardi, siis mul on hea ja lihtne. Selle asemel, et kõik ümbrikud üle kontrollida, saan ma selle koheselt panna Õigesse Ümbrikusse.

1582675393783

Samas on nende kaartide tegemine õudne tüütus. See võtab palju aega, sest mul on iga õppeaasta kohta vaja teha umbes 20 komplekti. Õpilased mängivad paarides ja neid on palju. Aga praegu on see väga hea, et see nii kaua aega võtab! Ma võin nüüd terve nädala ära täita, tehes iga päev natuke.

Õppimine

Haridust ei tohi pooleli jätta, kuigi vahel on kiusatus küll õpikud nurka visata. Otsin hiljuti prantsuse ja jaapani keele õpikuid, et ma ennast ikka arendaksin. Ülikool ilmub mulle õudusunenägudes, kuid sunnin ennast tegelema. Mis saab siis, kui ma ei saagi teist praktikat teha? Külmavärinad.

Kummituste jahtimine

See algas sellest, et ühel päeval istusime kolleegiga inglise keele õpetajate toas. Me olime kahekesi, sest meie kaval plaan oli vältida suurt rahvahulka alumise korruse õpetajate toas. Istusime, tegime oma asju, vahepeal õhutas ta ruumi ja rääkisime ilmast, kui kusagilt hakkas pihta laul. Imeilus õpilaskoor avas suu ja kõik oli peaaegu nagu tavaliselt. Ainult et… ühel hetkel jõudis mu ajusse info, et see on ÕPILASTE laul, keda koolis ei tohiks olla. Mõtlesin juba pahaselt, et “Mida kuradit? Kas tõesti on 36 õpilast kooli tulnud, et aktuseks harjutada??” ja tõusin püsti, et minna asja uurima. Koridoris oli kõhe olla, kuid klassiruumid olid kõik tühjad. Siis laul lakkas ja ma jäin omapead. Mis toimub?!
Okei, kui päris aus olla, siis keegi oli ühes klassis mängima pannud DVD, kus õpilaste poolt sisse lauldud laul oli taustamuusikaks selle klassi piltidele. Kes seda tegi, ma ei tea. Igal juhul annab see märku sellest, kui kõhe on koolimaja ilma oma õiguslike kodaniketa. Me igatseme teid, üheksandikud! Aga juba mitu päeva üritan ma teada saada, kes neid videosid mängima paneb. Vist on ikka kummitused.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s