Koroonaviirus Nagano prefektuuris – põhjus paanikaks?

Täna hommikul kooli sisenedes olid ruumid hämarad ja koridorides valitses haudvaikus. Lapsed ei jooksnud ringi, vaid istusid kuulekalt oma klassiruumides. Õpetajate tuppa sisenedes vaatas vastu sama sünge vaatepilt: õppealajuhataja ja direktor seisid sissekäigu juures ja arutasid vaiksel häälel, mis järgmisest nädalast edasi hakkab saama. Alles eile õhtul tuli Jaapani peaminister Shinzo Abe välja avaldusega, et soovitab sulgeda kõik koolid, et vältida uue koroonaviiruse levikut. Hetkel ongi see seda: ainult soovitus.

Ent paar päeva tagasi leiti viirus ka meie prefektuuris. Hokkaidot ja Tokyot külastanud mees Matsumotost sai diagnoosi ja sellega algaski Varumine. Alguses ma naersin oma abikaasa välja, kuid olin nõus tema meelerahu heaks natuke raha varude peale kulutama. Ainult et mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid silma riivama riiulid, kus tavapärase külluse asemel vaatasid vastu pooltühjad kastid. Just sellised kaubad, mis säilivad kaua: kiirnuudlid, spagetid, riis. Mu abikaasa on selline inimene, kes läheneb asjadele praktiliselt. Tavaliselt olen mina see, kes paanitseb ja lähtub emotsioonidest. Nii et natuke oli hirmutav küll aru saada, et nüüd on rollid nagu vastupidi. Ja samas tegelikult ei ole ka – tema valmistub tarneraskusteks, mis võivad tekkida siis, kui viirus pikalt maad laastab. Kui valitsus häirekella hakkab andma, on juba hilja. Taifuun Hagibise eel oli meil ka nii. Päev enne kohalejõudmist olid letid tühjad ja need püsisid tühjana ka nädal peale tormi. Mõningate toitude puhul oli ka see, et need ilmusid uuesti lettidele veel palju aega hiljem.

Niisiis leppisime mehega kokku, et varume mõistlikult. Me ostsime kokku kuivaineid, sest tõenäoliselt vett ja elektrit ikka on, kuid eelkõige hankisime just sellist kraami, mida me niikuinii sööksime ja kasutaksime. Natuke naljakas oli ja veidi piinlik ka, aga… parem karta kui kahetseda. Halvimal juhul pannakse linn karantiini ja me peame oma varudega hakkama saama. Parimal juhul pole meil pikka aega vaja toidupoodi minna. Ja vahepealsel juhul aitab see haiguspuhangu ajal vältida kontakti võimalikult paljude inimestega. Ainus, mida me selles situatsioonis kaotame, on raha. Aga kui päris aus olla, siis mida sa rahaga ikka teed, kui sa oled suremas? Olgu siis haigusesse või nälga või janusse. Nii et võib öelda, et me lihtsalt laiendasime oma hädaolukorra kotti. Igaks juhuks.

Kui Matsumotos elav mees diagnoosi sai, olin ma koolis. Üks mu kolleeg pani teleka tööle ja kui uudised läbi said, andis ta mulle sellest teada. Natuke tekitas kõhedust küll, sest me ju alles käisime seal. Õnneks see haige reisis sel ajal neis paigus, kust ta omale viiruse külge sai. Samas on suureks probleemiks see, et me ei tea, kui palju on nakatunuid tegelikult. Korea numbrid tõusevad, sest nad testivad suurel hulgal inimesi. Jaapan seda ei tee. Ja nii ta levib. Paljude õpilaste vanemad töötavad teistes linnades ja võivad haiguse enda teadmata kaasa tuua. Eriti, kui neil endal pole sümptomeid.

Aga kas tasub karta? Natuke kindlasti. See haigus on uus. See levib kiiresti. Uute haiguste puhul on peamiseks probleemiks see, et me ei tunne neid veel väga hästi. See võib muteeruda. See sai alguse Hiinast ja me ei tea, kas Hiina on olnud andmete avaldamisega aus. Võib-olla on, võib-olla mitte. Jumal seda teab. Lõpuks tuleb ikka ise otsustada, mida teha. Ja oodata.

Meie ka ootame täna. “Seda pole veel kinnitatud, aga järgmine nädal arvatavasti tunde pole,” ütles mulle üks kolleeg. “Nii et ma tahan meie tänase tunni ära jätta, et ma saaksin õpikuga lõpetada.” Teistel on terve päev tühjaks tehtud. Meie ootame, et haridusosakond ametlikud juhised annaks, et me teaks, mida teha. Kas koolid suletakse? Kui suletakse, siis mida teevad õpetajad? Kas võimalik sunnitud puhkus on tasustatud? Eks me kuule. Nii palju sain ma täna teada, et kui lõpuaktus toimub, siis lapsevanemaid sinna ei lasta ja aktus ise on lühendatud. Kui koolid kinni pannakse, siis aktust arvatavasti ei toimugi. Minu kooli puhul on juba õpilaste arv selline, et mul on nii palju kolmandikke kui mõnel teisel õpilasi üldse kokku. Kuna meil on nii palju õppureid, siis kooli ennast pole siiani tervelt kinni pandud. Samas on terved klassitäied olnud kodus “puhkusel”, sest neil on gripp. Esmaspäeval oli mul ühe sellise klassiga tund ja isegi peale nädalast kodus viibimist, oli neljandik neist endiselt puudu. Selles tunnis oli mul võimalus lastele kommi anda, sest see oli vanemate külastuspäev. Parimaks variandiks lastele Eesti kommi sokutada on teha seda vanemate kaudu ja vanemate juuresolekul. Vanematele andsin Tiinat ja lastele maasika draakoneid. Kõik olid rõõmsad.

Just tuli uudis, et järgmisest esmaspäevast meil kooli pole. Meie peame õpetajatena siiski kooli minema, sest see on meie töö. Ehk siis tuleb mitu nädalat, kus tunde ei ole, aga me peame kohale minema. Oeh, tore kuu tuleb… Siin on kild kirjast, mis meile saadeti:

Ekraanipilt 2020-02-28 20-08-46

Suurema osaga neist ülesannetest on raske täita. Näiteks punkt number kaks: kõige paremini saab seda teha läbi kokkupuudete õpilastega. Neid aga ei ole. Ka Jaapani keelt ei ole eriti lihtne kaheksa tundi päevas õppida. Tundideks ettevalmistamine on probleem algkooli õpetajatel: uuest aastast vahetub õpik ja ka õppeprogramm. Minul on veidike nii ja naa sellega. Kuna suur rõhk on õpikul, siis on enamik ülesandeid juba välja planeeritud kas mu kolleegide poolt või mu enda poolt. Ja teiste aitamine on ka selline omapärane võimalus. Minu omad juba muretsesid, mida ma tööl tegema hakkan, sest tunde ei ole ja neil ei ole mulle ka midagi teha anda. Paar mõtet mul on (esimese ja teise õppeaasta grammatika kordamisharjutus), mida saaks uue aasta esimestes tundides kasutada.

Kurb oli lahkuda ja lastest oli kahju. Eelkõige üheksandikest, kes on tõsiselt õppinud, et valmistuda gümnaasiumi sisseastumiseksamiteks. Jaapanis on tseremooniad suurel kohal, nii et jube nukker on mõelda, et need õpilased jäävad ilma lõpuaktusest. See ootamatu viimane päev…

Peale tööd läksin paarist poest läbi, et osta hügieenitarbeid. Kolmes poes vaatas mulle vastu selline pilt:

20200228_184011

Täiesti ära olid ostetud tualettpaber ja salvrätikud. Maskidest ei tasu unistadagi, need on ammu välja müüdud. Köögiviljariiul oli ka selline, kiirnuudleid oli ka jälle vähem. Valmistume kõige hullemaks. Küll on hea, et mul on ettenägelik abikaasa! Praegu on küll hea meel, et me oma ostud juba mõned päevad tagasi tegime.

Lõpetuseks tsitaat meile saadetud informatiivsest kirjast: “Kui te nakatute koroonaviirusesse, levivad uudised üle terve Jaapani ja tagajärjed on hiiglaslikud.” Loodetavasti on see lihtsalt halb tõlge jaapani keelest inglise keelde. Sest Jumal teab, mida nad sellega meile öelda tahavad.

If you become infected with the coronavirus, the news will spread all over Japan and the consequences will be huge.

P. S. Kuna eile õhtul see koolide sulgemise uudis tuli, siis istusin õhtul kauem üleval, et õpilase raamat läbi lugeda. Juba nõme oleks, kui meil tulebki suur haiguspuhang ja see teismeline peaks oma lemmikraamatuta läbi ajama (ta on seda neli korda lugenud juba). Tore oli ka temaga sellest rääkida natuke – nii palju, kui seda sellise kiire päeva jooksul võimalik teha oli.

Püsige terved!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s