Sellised päevad

Tänavavaade

Sellised päevad nagu oli tänane on vahelduseks head. Hommikul kahekilomeetrine jalutuskäik läbi linna, seljas mu pisike seljakott ja südames tilluke ärevusnoot, sest ees oli ju suur seiklus. Minu esimene tund algkoolis.

Soe vastuvõtt

Jõudsin sinna natuke varem, kuid nad olid minuks valmis. Aga ma ei olnud arvestanud, et mul pole aega isegi jopet seljast võtta enne, kui ma JUBA õpetama pidin. See oli veidi ootamatu. Aga ka rääkides saab riideid seljast võtta. Peagi jagasin ma kommi (draakonitest olen varsti jälle vaba, nii et saatke jälle) ja jutustasin kaasaelavale publikule sellest, kes ma olen ja missugune riik on Eestis. Kes on Sipsik ja kes on Lotte. Ja kes on Susumu – sest jaapanlasest tegelane kauge riigi multikas on ju ülipõnev. Mul on no NII kahju, et Leiutajateküla Lottel pole jaapanikeelseid subtiitreid/heli, sest see on üks asi, mida ma oma õpilastele hea meelega näitaks. Sipsiku kohta ei oska ma midagi öelda, sest seda ma ju niipea näha ei saaks. Paraku ei saa mu õpilased ainult inglise keelega veel hakkama, nii et inglisekeelne audio ja subtiitrid ei ole kahjuks hea lahendus. Aasta lõpus oleks nii hea filme vaadata, sest alati ei viitsi õpilased ka mänge mängida.

Minu inglisekeelne Sipsik on sellise kaanepildiga. Kannan teda ikka seljakotis kaasas, et ma oma nunnudele ta tuttavaks saaksin teha.

Peale minu tutvustust mängisime mängu fruits basket. Puuviljakorv või puuviljasalat. Seda mängu mängitakse nii, et õpilased istuvad ringis, kuid toole on vähem kui mängijaid. Üks õpilane on ringi keskel, kes siis peab andma tunnuse, mille järgi liikuma hakatakse. Tavalise mänguna on iga õpilane mingi puuvili (õpetaja sosistab neile kõrva, mis puuvili nad on) ja keskel olev õpilane peab siis ühe puuvilja välja valima. Need puuviljad peavad siis omavahel istekohti vahetama ja see, kes keskele jääb, ütleb järgmise tunnuse. Keeletunnis on muidugi veel vahvam, sest seal saab mängida erinevat tüüpi lausetega. Üheksandikega mängides oleme kasutanud kui-lauseid (If you have long hair, stand up. Kui sul on pikad juuksed, tõuse püsti), aga täna algkooli õpilastega olid laused kas-küsimused. Näiteks, “Kas sulle meeldib Kocho Shinobu animest Kimetsu no Yaiba?” Kes keskele jäi, pidi end mulle ka tutvustama ja see oli tõsiselt armas. Ma tahan nüüd ka omale algkooli!

Mängu järel läksime köögiklassi ja hakkasime tegema kama vahukoorega. See oli minu esimene minu antud kokandustund ja see oli üllatavalt vahva. Ainult, et ma polnud päris valmis selleks, et me lööme vahukoort vahtu vispli ja mitte miksriga. Vist esimest korda elus – igatahes on mul käsi nüüd nii valus, et uskumatu. Aga me saime hakkama! Ja vahukoor sai tõesti vahule löödud! Me kasutasime ära pool pakki kama, millest on kahju, sest kui seda kulub nii palju, siis ma oma põhikooli omadega seda ilmselt niipea teha ei saa.

Peale kamategu mind tänati ja anti üle kingitused. Õpilased kiitsid kama maitset ja lõpp hea, kõik hea.

Siis ma läksin juba edasi oma põhikooli. Sinna jõudes olin ma juba väsinud, kuid minu õnneks jättis üks õpetaja meie tunni minu jaoks ära. Viimasel ajal jäävad kolmandike tunnid ära lihtsal põhjusel: neil on tulemas gümnaasiumi sisseastumiseksamid. Ja selleks peavad nad pingutama. Minu koolis on päris palju neid, kes tahavad sisse saada prestiižesse eragümnaasiumisse. Tunni andmise asemel palus see inglise keele õpetaja mul parandada õpilaste töid. Minu suured uurimistööd animede, videomängude, bändide jms inglisekeelsete nimede väljaselgitamisel oli ära tasunud, sest õpilased kasutasid selliseid nimesid, millest välismaalased ka aru saavad. Et ma viitsin seda teha on ka ilmselt põhjus, miks see õpetaja laseb mul neid töid parandada. Mulle endale pakub huvi ja väljakutset õpilaste jaapanikeelsete käekirjade lugemine (eriti katakana), millest ma siis midagi ära dešifreerin ja siis otsin Googlest. Üldiselt olen saanud ka rahuldavad vastused ja õpilased saavad ise ka inglise keeles juurde otsida, kui tahavad.

Seejärel oli juba lõuna. Enne lõunat üritasin ma meeleheitlikult lugeda raamatut, mille üks õpilane mulle vaat et vägisi pihku andis ja palus läbi lugeda. See noormees räägib inglise keelt emakeelena ja meie ühine hobi raamatute lugemine annab meile vestlusteemasid. Parasjagu söön ma lõunat tema klassis, niisiis tahtsin natuke lugeda, et näidata, et ma lihtsalt niisama ei öelnud, et mulle pakub see raamat (natuke) huvi. Kohe võtsin ühe oma uutest järjehoidjatest kasutusele ka.

Peale söömist oli mul pisike üllatus, kui ilmus välja õpilane, kes tahtis kohe nüüd ja praegu eikeni intervjuud harjutada. Kuna mul just paaniliselt kiire ei olnud, tegime ühe korra läbi ja kuna ta sai ilusasti hakkama, siis kinnitasin talle, kui tubli ta on, ja lasin tal minna. Ma pakkusin küll välja, et kui ta rohkem tahab harjutada, siis ta võib hiljem ka tulla, aga tal ei olnud see võimalik.

Peale tunde oli minu juures kolm õpilast. Kaks neist valmistusid pre-2 taseme eksamiks ja üks valmistus tase 3 eksamiks. Pre-2 on kõrgem kui kolmas tase. Kõigepealt tegime kahe vanema tüdrukuga läbi. Nende kahega olen see nädal juba varem tööd teinud. Kolmas oli see noormees, kes eile küsis, kas võib tulla ja kelle puhul ma mõtlesin, et kas ma ikka jõuan nende kõigiga… Ja täna oli mul nii hea tunne, et ma käskisin tal kohale tulla.

Nimelt oli see poiss kohutavalt närvis. Kui ma andsin talle tema esimese harjutuse teksti, kontrollis ta üle, kas see on ikka kolmanda taseme oma. See oli raske tekst, aga eksam võib ka raske olla. Aga isegi närvilisena sai ta tegelikult hakkama küll. Vist nagu mina, aga ega ma ei mäleta ka. Ma ütlesin neile: “Te peate olema julged ainult viis minutit.” ja ma rääkisin neile sellest, kuidas mina oma inglise keele suulist eksamit tegin. Mul ei lähe elu sees meelest, kui jube see oli. Mul ei vedanud teemaga ja ma pidin end sundima rahulikuks ja rääkima. Rääkima ükskõik millest, millega see teema vähegi seondub. Sest kui sa ei räägi, pole võimalik sind hinnata. Vale vastus on parem kui üldse mitte vastata, sest vahel sul võib vedada ja sa vastad õigesti.

Eikeni suulisel eksamil peavad õpilased lugema ette lühikese teksti, kirjeldama üht või kaht pilti ning vastama viiele küsimusele. Pre-2 küsimused on keerulisemad kui kolmanda taseme omad. Ühe asja, mille ma kõigile kolmele selgeks tegin, on see, et esimese pildi kasutamisel peavad nad kasutama kindlat ajavormi. Present Continuous. Kestev olevik. Tüdrukutele olen seda korrutanud mantrana esmaspäevast saadik, noormehele lugesin juba eile õhtul sõnad peale, et seda pead tegema niiviisi. Kui nad selle selgeks said, loksus ka ülejäänu enam-vähem paika. Esimeselt pildilt peavad nad kirjeldama lihtsalt seda, mida viis inimest teeb. Üks tüdruk läks lõpuks lausa nii kaugele, et ta hakkas kasutama iseloomustavaid kõrvallauseid. Teisel pildil peavad nad lahti seletama ühe situatsiooni. “Alati on sellel pildil üks miks?” õpetasin neile. “Alati üks sest“. Ta tahab osta lõunasöögikarpi, aga ei saa, sest kõik on ära ostetud. Laps tahab, et mees raamatut loeks, aga ta ei saa, sest ta prillid on katki. Ja nii edasi. See eksam on mustreid täis ja minu arust on tähtis, et õpilased neid näeksid. Kui sa õpid eksamiks, pead sa eksamit mõistma.

Kui sa õpid suhtluse jaoks, siis pead sa ketrama. Peale selle, et ma õpetasin neile selgeks eksami mustrid, harjutasin ma nendega latramist. Mõlemal eksamil on kaks küsimust, mis annavad õpilastele võimaluse rohkem rääkida. Niisiis nõudsin ma, et nad vastaksid rohkema kui kahe lausega. Nii said nad harjutada erinevate lausete kasutamist ja liikuda väga lihtsalt sõnavaralt keerulisema peale. Kõige lihtsam on rääkida juurde oma mõtetest ja tunnetest – ja kui see on võimalik, tee seda. Räägi põhjustest.

Peamine küsimus, mille ma oma õpilastele esitan on “miks?“. See nädal õpetasin seda ka juba vestluste käigus seitsmendikele. Miks sa oled õnnelik? Miks sulle meeldib mingi kindel asi? See sunnib nad mõtlema ja nad ei saa mulle vastata ühe sõnaga. Ja nad pusivad ja harutavad oma mõistuse sasipuntra natukeseks lahti.

Esmaspäeval oli mul sellega seoses üks lõbus dialoog. Ma tegin üheksandikega jututuba, kus ma küsin neilt igasugu küsimusi ja nemad vastavad mulle. Mõni julge küsib vastu ka. Vestlus oli igatahes selline:

Mina: Kui sa võiksid ükskõik kelle siin maailmas, elava või surnu, kutsuda õhtusöögile, kelle sa kutsuksid?
Üheksandik noormees: Sinu.
Mina: Miks?
Üheksandik noormees: *mõtleb pikalt
Üheksandik noormees: Sest sa oled inglise keele õpetaja.

Ja noh, sellises maailmas me elame! Elame täna ja homme ja edaspidi ka! Ja sellest täiesti piisab!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s