Eiken ja muu

On võimatu sõnadesse panna, kui väsinud ma olen. Kui päris mitmes koolis on inglise keele abiõpetajatel tunde praegu vähe, sest kolmandikud valmistuvad gümnaasiumi sisseastumiseksamiteks ja aasta hakkab lõppema, siis mina võin vabast ajast ainult unistada. Mind kas peetakse väga kasulikuks või siis ei sallita, kui ma tühja istun. Sain täna oma märtsikuu plaani ja natuke võtab ohkama küll. Iga päev on tunde täis ja hingamisruumi mulle ei anta.

Täna oli mul neli tundi ja üks tund vaba. Vaba tunni ajal ei saanud ma aga sugugi rahulikult istuda ja kohvi juua, vaid avastasin end suurema koguse koduste töödega, mis kontrollimist vajasid. Võttis ikka ohkama küll. Iga päev nagu orav rattas, ausõna!

Jäämäe tipp

Lisaks on homme mul veel see imeilus tund, kus ma Eestit tutvustan. Natuke ootan seda küll, aga samas ma tunnen, et ma olen nii väsinud ja ma ei jõua nädalavahetust ära oodata. Aga nädalavahetus on endiselt kaugel. Niisiis saime Nataliaga peale tööd kokku ja läksime Starbucksi, et end kohvi peal välja elada.

Kirsiõiesõõrik ja Starbucksi sakura disain

Kui mõtlema hakata, siis ma pole see nädal ühelgi päeval jõudnud siis, kui ma peaksin jõudma. Kahel päeval olen istunud õpilastega, kes valmistuvad eikeniks. See on jaapani populaarseim inglise keele eksam. Kirjaliku osa ja suulise osa vahel on umbes kuu aega, ent ometi ärkasid mu armsad õpilased alles nüüd, et nad saavad suulist osa ka harjutada. Eksam on neil laupäeval, nii et hea, et mul on aega ja hea, et neil on tahtmist. Mul ei ole kahju sellest ajast, mis nende ettevalmistamisele kulub. Neil on seda vaja ja selleks ma siin ju olengi – et neid aidata. Mul on päevi, kus teha pole eriti midagi, ja on päevi, kus teha on rohkem kui tööpäeva sisse mahub. Praegu on siis see viimane pool.

Täna tulid minu juurde kolm poissi, kes ka eikeni kirjaliku osaga hakkama said. Ühele andsin kohe nõusoleku, et ta reedel tuleks (sest kaks tüdrukut on veel tulemas niikuinii), aga kui veel kaks juurde tekkisid, siis oli küll korraks nõutu hetk. Sest tänaseks olid mul juba teised plaanid ja homme on juba kolm tulemas… Lõpuks andsin ühele neist paar nõuannet (et ta mõtleks, kuidas ta saaks rohkem rääkida, näiteks mis tundeid miski tekitas ja kuidas natuke juurde rääkida) ja ütlesin, et ta ikkagi ka reedel tuleks. Ja palusin edasi öelda ka sellele noormehele, kes enne minu suurt otsust Ületunde teha ära jõudis minna. Niisiis homme aitan viite õpilast. Nii kaua kui võimalik. Eeldatavasti saan ma need ületunnid hiljem välja võtta. Siiani on mu kool selles osas mõistlik olnud. Ja no reede võib ju nädala viimane päev olla, aga nende eksam ju ei oota, millal minu tööaeg on. Kuna neid on mitu, siis ma lasen neil igal juhul üksteisele tagasisidet anda. Siiani on eikeniks harjutamine näidanud, et nad teevad samu vigu. Vahepeal räägin neile julgustuseks ka seda, kuidas ma ise inglise keele eksamit tegin ja kuidas minu suulise osa teema oli selline, kus ma üldse kodus ei olnud. Aga näe, ära tegin. Vahel tuleb olla julge ja see eksam ise kestab umbes viis minutit. Viis minutit julgust – ainult seda on neil vaja!

Eile õhtu oli veel veidi eriline. Nimelt kohtusin ma oma kolleegide õpetajaga. See on alati huvitav kogemus, eriti siis, kui tegu on ülimalt andekate inimestega. Jaapanis on väga paljudel täiuslikkuseni viimistletud kunstianne. Meie linnas asub Gozo Kawamura mälestuskoda. Kawamura on Jaapani skulptor, kes veetis osa oma elust USAs ja Prantsusmaal. Ta oskas mitmeid keeli, nii et jaapani mõistes võib teda vabalt geeniuseks pidada. Ta disainis ja valmistas pronksist lehmakuju, millest sai USA ideaal. Mulle näidati absoluutselt kõike, mida seal mälestuskojas näidata oli. Nägin skulptuure, nägin õpilaste töösid (algkooli õpilased joonistavad imelisi templeid ja gümnaasiumi õpilased teevad vaimustavaid kleite). Pilte ma ei teinud, sest olin kohutavalt väsinud ja olulisem oli õigetes kohtades kaasa noogutada ja vaimustust avaldada. Tegelikult läksime sinna asja pärast, mitte niisama oma lõbuks aega veetma. Nimelt see hinamatsuri nukkude töötuba, kuhu ma ei jõudnud? Mulle tehti ka üks nukupaar koos selle juurde käiva taustaga. Tegijateks olid minu õpetajate õpetaja ja minu ülemus (?) hariduskonnast. Ühe jutu järgi oleme need mina ja minu abikaasa, teise järgi Jaapani keiser ja keisrinna. Otsustage ise, mida teie arvate, aga kas need pole mitte võluvad?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s