Kevade

Tahtsin juba mitu päeva tagasi kirjutada, aga lugu jäi suiku ja nii ta läks. Aga siin ma nüüd jälle olen, unine ja peavalus, täites tühja tundi oma päevaplaanis. Nädalavahetus läks nii kiirelt mööda, et ei saanud arugi. Päevad on meil ilusamaks muutunud. Üleöö läksid ilmad soojaks ja hommikul oli toas 14 kraadi tavalise 8.5 asemel. Mäetipud sulavad, puhub soe tuul ja taevas ujuvad hiiglaslikud pilved, mis mägede kohalt meie poole triivivad. Vahepeal sajab vihma ja rentslid suudavad hädavaevu selle vee ära mahutada. Vaated mägedele on sellegipoolest lummavamad kui kunagi varem. Küll katab pilv tippu, küll jagab keskelt kaheks. Helesinine taevas, mis meenutab Eesti suve, ei paneks kedagi arvama, et veel korra külmaks võib minna. Ilmateade lubab see nädal veel paari miinuskraadides ööd. Aga kevad on käes. Edaspidi on juba soojem. Alustasin seda postitust eile, aga jäi pooleli, kuna kodune arvuti otsustas minuga tülli minna. Täna hommikul sadas akna taga jälle lund, kuid see sulas kiiresti. Linna ümbritsev udu hajus kiiresti ja praegu näen taaskord aknast Asama mäge.

Temperatuur köögis

Palju on juhtunud ja palju juhtunust on olnud ka meeldiv. Ootan põnevuse ja väikese ärevusega reedet, kui ma annan külalistunni ühes algkoolis. Kuna ma olen meie linna ainus JET, kellel on põhikool, on see minu jaoks kohutavat erakordne sündmus. Sest nüüd on minul ka võimalus näha algkooli elu. Sõbrapäeval kohtusin algkooliõpetajaga, kellega panime paika plaani sellest, mida me teeme. Lühike kokkuvõte on selline: Tiina tutvustab ennast ja Eestit, mängime mingeid mänge (mille lapsed ette valmistavad) ja siis kokkame. Me teeme t̶a̶t̶r̶a̶p̶u̶t̶r̶u̶ (mul paluti sellest tatar välja jätta ja siis ma saatsin nad kuu peale) ja kama vahukoorega. Pikk kokkuvõte tuleb blogisse siis, kui tund on tehtud. Kohtumisel andis õpetaja mulle üle kirja, mille paar õpilast olid mulle kirjutanud. Nii südantliigutav! Pilt on facebookis, nii et kes pole veel näinud, võib huvi korral mu profiilile liikuda.

Tee alguses

Nädalavahetusel käisime kambakesi Matsumotos. Läksime laupäeva hommikul ja tulime tagasi pühapäeva pärastlõunal. Me ööbisime pisikeses hotellis, mis asub Matsumoto kindluse lähedal, ning mis maksis vähem kui te arvata võiksite. Matsumoto kindlus on nimelt üks olulisemaid ajaloolisi objekte ja see on pälvinud Jaapani rahvusaarde tiitli.

See ehitati 1593. aastal ning on tänaseni säilinud originaalis. Kindlusesse, kus asub ka relvamuuseum, pääseb väikese tasu eest. Sissepääsu juures tuleb eemaldada jalanõud ja jätkata teed sokkides – nii et kui plaanite seda külastada pange jalga terved, soojad ja libeduskindlad sokid. Kui see tundub liigse vaevana, arvestage, et peate olema ettevaatlikud. Iga trepiga lähevad astmed ohtlikumaks, muutudes järk-järgult aina kitsamaks ja järsemaks. Ma hoidsin käsipuust kinni, et ei kukuks, ja püüdsin olla ettevaatlik, aga suutsin sellegipoolest üles minnes paar korda pea ära lüüa. Alla tulles oli hirm, et kukun, sest paari koha peal olid astmed küllaltki libedad. Kindluse korrustel on erinevate funktsioonidega ruumid, näiteks kuuvaatluseks mõeldud ruum ja klannijuhi eraruum. Iga korrus on teisest erinev. Teisel korrusel asuvad aknad on suured ja lasevad sisse palju valgust, selle korruse ruume kasutasid sõdalased oma kokkusaamisteks. Kuues korrus, mis on ka kõrgeim, oli mõeldud vahitornina. Kindluse ümber on vallikraav, kus ujuvad kalad, pardid ja luiged. Hea vedamise korral võib pilguga kinni püüda ka mõne valge kure.

Nautisime jalutuskäiku kindluses ja selle ümbruses nii väga, et otsustasime seda külastada ka pärast päikeseloojangut. Vahepeal käisime lõunat söömas Matsumoto Aeoni kaubamajas, mis on meie omast tuhat korda suurem. Seal on ka näiteks H&M, mis on täpselt samasugune nagu Eestis. Aga Sakus seda ei ole, nii et see oli hea vaheldus meie tavapärasele valikule.

Minu eine juhtus olema selline. Loovutasin osa mehele, kellele oma valitud tatranuudlitest ei piisanud.

Ja nii mööduski esimene päev arvatust kiiremini. Pimeduses käisime uuesti Matsumoto kindluse juures ja kui sealt olime lahkunud, oli kell juba peaaegu üheksa. Seadsime end hotellis mugavalt sisse ja olime seal.

Pühapäeva hommikul einestasime hotellis. Väljas sadas paduvihma, mis ei näidanud lõppemise märke, kuid mis siiski hõrenes uduvihmaks enne, kui me end hotellist välja kirjutasime. Me otsustasime külastada paari pühamut ja Matsumoto Kunstimuuseumisse. Seal oli üleval kaks näitust, üks ajutine ja üks põhiline. Ajutiselt oli seal võimalik näha prantsuse kunstniku Raoul Dufy teoseid. See näitus valmis koostöös siinse Prantsuse Instituudiga. Dufy tegutses 20. sajandi esimesel poolel ning tehes koostööd Paul Poiret’ga, kes oli tolleaegne tuntud moedisainer, said tema motiividega kangad ka rohkem tuntuks. Neist said kleidid ja keebid ja kuued. Galeriis pildistamine oli külastajatele keelatud ja sellel pisikesel alal, kus fotosid teha tohtis, ei hakanud ma telefoni välja otsima. Uudishimulikud ja muidu huvitatud inimesed võivad pilgu heita siia.

de45e85992b5cd4adadf48dce591e259

Püsinäituse pildistamine oli samuti keelatud, kuid sellega oli veidi rohkem mängimisruumi, sest eksponaadid olid ka näitusesaalidest väljaspool. Matsumoto muuseumis on püsivalt üleval Yayoi Kusama looming, mis kaunistab ka hoone välist poolt. Näitus kannab nime “The Place for My Soul”, koht minu hingele, sest Kusama jaoks sai kunst alguse just Matsumotost. Matsumoto on tema sünnilinn ja lapsepõlves hallutsinatsioonide järgi tehtud kritseldusi võibki pidada tema kunsti alguseks. 1957. aastal kolis Kusama aga Ameerika Ühendriikidesse, kus ta 16 aasta jooksul täppides inspiratsiooni leidis.

Lisaks neile kahele väljapanekule oli meil võimalik näha ka paari teise kunstniku teoseid, näiteks Shizan Kamijo kalligraafiat. See oli päris kindlasti üks huvitav elamus, mille võrra me rikkamaks saime.Muuseumist lahkudes viis tee meid Genchi no Ido kaevu juurde. Sihilikult me seda ei otsinud, kuid ometi oli meil hea meel see leida. Sellest voolav allikavesi on Jaapani saja parima seas ning isegi praegu käivad kohalikud sealt pudelitega joogivett toomas. Kui silti poleks uskunud, oleks peagi pidanud tõdema, et ega see vale ei ole, sest ka meie sealviibimise ajal käidi vett võtmas.

20200216_122742

Seejärel oligi aeg pühamute käes. Me käisime neist kahes, mis olid olulisemad ja juhtumisi ka meie hotelli lähedal. Pühamud on kohad, kus tasub alati käia, sest sissepääs on tasuta ja nad on üsna võluvad. Mul vahel viskab nende külastamine üle, sest nii ilusad kui need ka poleks, on need sageli ka üksteisega peaaegu äravahetamiseni sarnased. Ja siiani ei kogunud ma ka goshuin‘e. Igal templil on oma tempel, võib öelda, sest just seda goshuin on – templi tempel. Kogujatel on nende piltide kogumiseks tavaliselt oma raamatuke, kuhu pühamus tempel pannakse. Mina alustasin aga täiesti läbimõtlematult, sest raamatukest mul veel pole ja templeid olen ostnud paberilehe peale tehtuna. Paberi saab muidugi hiljem raamatukesse kleepida ning viimati Wabi Sabis käies nägin, et ka sealt saan endale vajadusel ühe osta (lugesin küll kusagilt, et poodides müüdavad ei pruugi õiges suuruses olla). Ma tahan, et mu raamatukese kaan oleks ilus. Külastatud pühamudes olid müügil sellised, mida ma endale ei tahtnud, nii et seni kuni leian “enda oma”, kogun neid paberilehti. Niikuinii on mul tekkinud pisike kogu kõiksugu templijälgedest, mille ma olen siin-seal käies kokku kogunud. Peangi endale leidma ilusa vihiku ka nende jaoks. Siis jääb mulle ka paberkandjal mälestus/tunnistus kohtadest, kus ma olen käinud.

Fukashi Jinja pühamu

Lõpuks naasime tagasi Sakusse, nädalavahetus igati korda läinud, kui sugugi mitte valmis uueks töönädalaks. Homme on õnneks kolmapäev ja nädal on seega poole peal. Järgmine nädalavahetus on pealekauba pikk ka, sest keisril on sünnipäev ja see on riigipüha. Kuna eelmine aasta vahetus keiser, siis pole see enam detsembris, vaid veebruaris ja niisiis saame meie ka see aasta 24. veebruari vabaks. Kas pole tore?Nendeks päevadeks teeme ka juba plaane ja oi, millised magusad plaanid need on. Eks te kuule neist ka kunagi, kui need täide peaks minema! Katsume seni vastu pidada. Õpilased on endiselt nunnud ja mul on nii hea meel uuesti arvutit kasutada. Kui ma selle päriselt korda saan, siis hakkan tähtsate asjadega tegelema (loe: selle nädala jooksul). Pean leidma viisi, kuidas oma asjad kuhugi ära varundada, ja siis saabki Riskantseid Lahendusi proovida. Kuni see tehtud saab, olen endiselt veidi loru. Selle blogipostituse toob teieni arvuti, mis minuga eriti koostööd ei tee, ja millega ei saagi eriti muud teha kui raamatuid lugeda ja blogisse kirjutada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s