Kuus kuud ja setsubun

Täna täitub pool aastat sellest, kui istusime lennuki peale ja alustasime oma teekonda Jaapanisse. See päev oli täis igasuguseid tundeid, rõõmu ja kurbust, ja jällenägemiseni ütlemisi. Viimasel ajal on olnud parasjagu aega mõtisklusteks. Mu elus ja olemises on nii palju muutunud, et tekib küsimus: mis siis, kui ma poleks otsustanud Jaapani kasuks? kui ma oleks sellest pakkumisest loobunud?

Arvatavasti kahetseksin ma seda lõputult ja tunneksin kohutavat ahastust. Samas püüaksin kirjutada oma magistritööd ja valmistuksin kevadel lõpetama. Ma ei lõdiseks hommikuti külmast ega muretseks selle üle, kui palju ma elektrit kasutan, et tuba soojas hoida. Mu abikaasa imestab iga elektriarvet nähes, kui kallis siin elekter on – võiks ju arvata, et kõikide nende tuumaelektrijaamadega on see natukene odavam. Elamiskuludele mõeldes peangi nentima, et arvatavasti ma peale programmiga lõpetamist Jaapanisse ei jää, kui ma just ei leia töökohta mõnes väiksemas linnas. Ja noh, see ei ole minu oskusi arvestades eriti tõenäoline. Kunagi tahaks lapse ka saada ja seda pole siin mõistlik teha. Lugesin hiljuti uudist selle kohta, miks koolikotid maksavad siin alates 50,000 jeenist (natuke üle 400 euro). Põhjuseks toodi, et inimesed saavad seda endale lubada – igal lapsel on ema ja isa ja kaks vanaema ja kaks vanaisa. See teeb kokku kuus inimest, kes kõik koolikoti eest maksta tahavad. Sest koolikott on lapse kooli minnes vajalik asi. See on üks asi, mida ma ilmselt kunagi mõistma ei hakka. Lapse saamine on siin kordades kallim, kui Eestis. Ja läksingi teemast kõrvale. Andke andeks!

Igatahes on praegune elu täiesti teistsugune kui varasem. Ja mitmel moel on see ka parem. Kõik need vastikud ja nõmedad asjad aitavad mul paremini mõtestada enda olemust ja kujundada edasist elu. Mõnel päeval on küll tunne, et ma kahetsen siia tulekut, aga tegelikult see ju nii ei ole. Iga päev lummavad mind need kuninglikult kõrguvad mäed. Värske õhk. Lootus.

Natalia pilt tänasest lõunast. Välja on jäänud misosupp fermenteeritud sojaubadega.

Täna sõin lõunat “deemonite” klassis. Kutsun neid sedasi, sest nendega tunnid ei lähe kunagi sujuvalt ja mul on vaja end kuidagi välja elada. Nad ei taha kaasa teha ühtegi harjutust, mis nõuab aktiivsust ja kaasatöötamist. Peale iga tundi lahkun nende klassist, tundes end halvasti, kuna mul ei õnnestu neid kaasata. Iga kord mõtlen selle üle, mida ma saaksin paremini teha, ja proovin neid mõtteid rakendada. Lõppkokkuvõttes ei ole midagi eriti paremaks muutunud, kuigi viimases tunnis nad rääkisid minuga küll veidi rohkem. Samas ongi minu ülesanne nad rääkima panna, mitte õpetada grammatikat ja kirjutamist. Kui mu kolleeg palub mul teha kordamisharjutuse, siis on see kas kuulamist või suulist aktiivsust nõudev tegevus, mida ta tahab. Seega deemonid nad ei ole; nad on õpilased, kes eelistavad kirjalikke töid kõigele muule. Ma tundsin veidi hirmu selle ees, kui pean selle klassiga lõunat sööma, sest vaikuses istumine pole just eriti mõnus. Üllatuslikul kombel käitusid nad nagu inglid. Tegid suu lahti ja laulsid.

Nad rääkisid mulle setsubunist, rahvapühast, mis märgib kevade saabumist. Jaapani kuukalendri järgi on seega homme juba kevad. Ilmateade lubab veebruaris aga veel külma, kuigi Eestimaa kevade moodi on juba küll. Setsubuni puhul süüakse ehomakit ja sojaubasid, et saada lahti halvast õnnest. Lisaks visatakse neid ubasid, öeldes “Oni wa soto, fuku wa uchi“, maakeeli siis “deemonid välja, õnn sisse”. Osaliselt on see püha seotud hiina uusaastaga, sest tavaliselt on viskajaks selle looma aastal sündinud meessoost pereliige (ehk siis rotist mehed võivad sojaubasid loopida). Sellise isiku puudumisel heidab ubasid laiali perepea. Muide, need oad olid meil täna ka lõunasöögiks. Nad õpetasid mind vaevaliselt, aga siiski ehomakit tegema. See oli naljakas, sest sõnu nad eriti ei kasutanud. Väga lõbus oli ja homme on loodetavasti sama tore.

Olen hakanud suppi termosega koju kaasa võtma, sest olen avastanud, kui vähe mulle meeldib jaapani köök. Mees sööb õnneks seda suppi hea meelega, kuid täna unustasin termose koju. Ja just täna oli misosupp nattoga. Fermenteeritud sojaoad on igal juhul tervisele kasulikud. Need maitsevad nagu külm kohv. Aga misosupi sees on see täiesti jälk. Mul vedas natto proovimisega, sest sain ühelt eksperdist õpilaselt soovitusi. Igal juhul pole see toit, mida iga päev meeletustes kogustes süüa tahaks. Üks suutäis päevas on täpselt parasjagu.

Täna maksin mobiiliarved ära. Kahe telefoni peale kokku kenake kaheksa tuhat jeeni. Kindlasti saaks odavamalt ka, aga selle organiseerimine poleks enam sugugi mugav. Nüüd on aeg süüa õhtust. Kirjutan homme jälle, kui on, millest kirjutada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s