Lugemispäevik: Kuidas olla jaapanlane

Kopeeritud facebookist.

Alustuseks pean ütlema, et olen viimased peaaegu pool aastat elanud ja töötanud Saku linnas Jaapanis. Jaapani mõistes pole tegu sugugi suurlinnaga, kuigi minu jaoks on see paik suur. Enamik inimesi peab seda isegi rohkem maakohaks kui linnaks. Mina suhtlen kohalike elanikega töö tõttu igapäevaselt – ma olen inglise keele abiõpetaja riiklikus põhikoolis. Seega ostsin selle raamatu ja lasin selle endale saata, soovides kohalikke paremini mõista ja võimalusel leida ka oma uue elu jaoks midagi uut, mõtestatavat.

Kuigi raamatul on ilus pealkiri “Kuidas olla jaapanlane”, siis seda lugedes jaapanlaseks ei saa. Ehkki autor ütleb, et igas Jaapani osas on veidike Tokyot, ei saa ma sellega päriselt nõustuda – eriti, kui suur osa raamatust keskendub just traditsioonilisele Jaapanile, mis on tegelikult rohkem säilinud just suurlinnadest väljaspool. Kuid ka siin hakkab see välja surema. Näiteks on mind järgmisel nädalavahetusel kutsutud abikaasaga  hinamatsuri (tüdrukutepüha) nukkude töötuppa sellel lihtsal põhjusel, et kohalikud pole sellest huvitatud. Ilmselt on see traditsioonide hääbumine noorte seas probleemiks terves maailmas.

See raamat on jagatud mitmeks osaks. Sissejuhatuses kirjutab autor, et on ise küll Jaapanis sündinud ning üles kasvanud, kuid on suure osa oma elust veetnud välismaal. Ehk siis Jaapani mõistes ta tegelikult enam 100% jaapanlane enam ei ole. See annab ka tunda, sest raamat keskendubki rohkem Jaapani asjadele kui jaapani inimestele ja nende olemusele. Sellest on kahju, sest sellise pealkirjaga raamatust lootsin ma rohkem leida just seda teist.

Raamatu alguses tutvustab autor Jaapani erinevaid kohti, pühendades valikuliselt tähelepanu suurematele linnadele ja peamistele saartele. Iga tutvustus on tõesti lühike ning minu arvates ei tee see ühelegi piirkonnale au. Sama tunne oli iga teema juures – neist kõigist võiks tegelikult kirjutada eraldi raamatu. Viimase osana tutvustab autor mõningaid olulisemaid Jaapani pühasid. Esimeseks suureks pühaks on uue aasta saabumine. Mina sain selle puhul nädal aega lisapuhkust, mis kattus õpilaste talvevaheajaga. Aastavahetuse veetsime pooleldi lääne, pooleldi jaapani stiilis, külastades öösel shinto pühamut, kus me saime endalegi üllatuseks proovida amazake’t ja kus me omale uueks aastaks ennustuse ostsime. See raamat pühendas oma lühikese lõigu pigem toidule kui traditsioonidele. Sõnagagi ei olnud mainitud esimese jaanuari “õnnekottide” ostuhullus ega omikuji (õnneennustused) ega ka omamori (õnneamuletid) kohta. Samas on just need viimased sellised asjad, mis võiksid aastavahetusel Jaapanis olevale turistile huvi pakkuda. Valentinipäeva šokolaadid on ka tegelikult meil juba aastavahetusest saadik müügil – ja milline valik! Tavaliselt valik nii suur ei ole, nii et mul on ka suur kiusatus pidevalt mõni hinnaline kommikarp kaasa osta. Ja seda kõige tavalisemas toidupoes. Valentinipäevaks on enamik neist juba müüdud. Samuti on raamatus veidi juttu Obonist, mis oli minu jaoks esimene püha Jaapanis. Raamatu kirjeldus ei suuda edasi anda seda festivalide melu, pilkast ja palavat pimedust ning lummavat ilutulestikku. Ilutulestiku eest käivad linnad välja meeletuid summasid ning see on omamoodi võistlus. Millest raamat aga täiesti mööda läheb on Kuldne Nädal, mis jääb aprilli lõppu ja mai algusesse. Sellel aastal tähendab see viiepäevast nädalavahetust. Teadmine, et selline asi, nagu kuldne nädal on olemas, on tegelikult turisti jaoks hädavajalik, sest siis reisib väga suur osa Jaapanist ning kõik broneeringud on vaja varakult ette teha. Paljud kohad on kinni ja ilusate plaanidega turist võib avastada, et kõik ta plaanid on määratud luhtumisele. Ometi pole selles teoses ainsatki sõna selle kohta, kuigi raamatus on juttu poistepäevast, mis selle nädala osa on.

Samuti heidan veidi ette ebaühtlust jaapanikeelsete väljendite romaniseerimisel. Hääldusel sama häälik on ühes kohas “j” ja teises kohas “y” samal ajal kui “j” märkis eraldi veel üht teist häälikut. 

See raamat on heaks sissejuhatuseks jaapani asjade maailma, kuid see ei heida pilku siinsete inimeste sisemaailma. See ei õpeta jaapanlaste kombel käituma ega räägi tegelikult sellest, mida see jaapanlaseks olemine tähendab ja kuidas seda saavutada. Jaapanlased on võrratu rahvas ning ma oleks tahtnud neid rohkem mõistma õppida. Samas soovitan seda raamatut kõigile, kes tahavad Jaapanit külastada lühiajaliselt. Ja kui te satute Sakusse, saame kokku ja kohvitame. Meie juures pole palju teha, aga see, mis meil on, on armas ja hea. (Palun tooge mulle mõni eestikeelne raamat ka siis juba. Mul on need jälle otsa saamas.)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s