Rämpstoit

Täna ei olnud üldse minu päev. Asi algas juba öösel, kui ma vetsu minnes vaiba peale astudes libisesin ning kogu täiega pikali käisin. Lõin põlve ja käe vastu riidekapi nurka ära ning see rikkus kogu mu ülejäänud une. Põlvel on sellest kukkumisest ka sinikas ja kriimud, käed valutavad, ka, kuid midagi näha ei ole. Hommikul olid silmad väsinud ja pea lõhkus valutada nii väga, et tekkis kiusatus helitada ja teatada, et olen haige. Aga täna oli see päev, kus kolmandike vanemad said tulla tunde vaatama ja ühte neist tundidest olin planeeritud andma ka mina. Niisiis ronisin voodist välja hoopis viimasel võimalikul minutil ja vedasin end läbi vihma kooli. Kooli jõudes olid sokid märjad ja vahetuspaari olin unustanud kotti pista, nii et ei olnud eriti mõnus päev.

Terve päeva käisin ettevaatlikult ringi. Tavaliselt jooksen ma suht ettevaatamatult mööda treppe üles ja alla ning siis risti rästi läbi maja ka veel. Täna aga, olles juba nii palju nõmedat kogenud, võtsin meelega aeglaselt. Et ma ka treppidest alla ei sõidaks. Ühe korra olen seda siinse aja jooksul teinud ja tore see just ei olnud. Õnneks läksid vähemalt tunnid plaanipäraselt. Esimeses tunnis mängisime tahvlile kirjutamise mängu (õpilased on tiimides; iga tiimi esindaja võtab ümbrikust kaardi, millele on kirjutatud üks verb; õpilased peavad minuti jooksul kirjutama tahvlile lause, kasutades seda tegusõna minevikus). Teises tunnis mängisime kuldvillaku laadset mängu, kus osad kategooriad olid seotud õpituga, osa aga üldteadmiste ja kuulamisest arusaamisega. Mõned näiteküsimused: Mis on Jaapani pikim jõgi? (Shinano jõgi) Kui pikk see on? (367km). Shinano jõgi on muide osaliselt Chikuma jõgi, mis meie linnast läbi voolab. Ühtlasi on see tore näide lõimingust, sest õpilased õppisid seda geograafias tegelikult üsna hiljuti ning see aitab neil meelde tuletada. Mina valmistasin muuhulgas ette olümpiakategooria, mille küsimustele võite kohe proovida vastata. Ma muretsesin alguses, et mõned küsimused on äkki liiga rasked, aga tegelikult said need täpselt paraja keerukusega olema. Õpilased said suurepäraselt hakkama. Küsimused raskuse järjekorras:

  • Kus toimuvad 2020 aasta olümpiamängud?
  • Mis värvi on olümpiarõngad?
  • Mis on 2020 aasta olümpiamängude maskoti nimi?
  • Mis populaarne talvesport sai olümpia spordialaks Nagano olümpiamängudel 1998. aastal?
  • Saku linn võõrustab olümpiamängude ajal ühte riiki. Mis riigiga on tegu?

Nagu näete, pole siin tegelikult midagi ületamatult keerulist. Muidugi oleks ma võinud mingeid megakeerulisi asju küsida, aga mis lõbu see oleks? Mind üllatas väga, milline melu nendele küsimustele vastamisega lahti läks. Tegemist on ju üsnagi aktuaalse teemaga ning ometi pidid nad natuke oma ajusid ragistama. Näiteks oli Nagano olümpiamängudel päris mitu uut ala, kuid milline neist on see “populaarne”? Või maskoti nimi? Kuna samal ajal toimub paralümpia, siis on ka kaks maskotti.

2020 aasta olümpia maskott ja paralümpia maskott

Kolmas tund oli ka eriline, sest see oli kolmandikega ning seda tulid vaatama nende vanemad. Veel hirmuäratavamaks tegi juhtunu see, et just selles klassis on meil poiss, kelle ema on ameeriklane. Poiss räägib üsna vabalt inglise keelt, kuid ka tema teeb vahel vigu. Ja päris sageli varjub ta argumenti taha, et “nii räägitakse Ameerikas”. Minu ülesanne on siis mõnikord välja selgitada, kas see on nii või ajab poiss jama. Igatahes, selles tunnis harjutasime kõiki osaoskusi. Alustasime kuulamisega ning siis mängisime missioonimängu. Õpilastel on kokku 15 missiooni, mille nad peavad täitma. Ülesanded olid lihtsad, näiteks kirjutamise osas pidid nad kirjutama kolm lauset etteantud teemal. Suuline osa koosnes samuti kolmest lausest ja lugemine oli eelkõige võrdlustega seotud mõistatuste lahendamine. Kuna õpilased töötavad paarides, siis on päris suur nõudlus missioonide järele. Meie suurimaks probleemiks sellega seoses oli vähene missioonikaartide arv. Iga täidetud missiooni eest said õpilased töölehele hõbekleepsu ning lõpuks ei olnud eriti oluline, mis järjekorras nad ülesandeid lahendavad.

Kui ma tavaliselt olen kontrollinud nii kirjutamist kui rääkimist, siis seekord kontrollisin ainult esimest. See oli paras väljakutse, sest kuigi ma pidin neid lauseid parandama, oli oluline, et õpilane ise ka oma vea lahti mõtestaks. See võttis muidugi omajagu aega, aga ma usun, et suutsin aidata enamusel oma vigadest aru saada ja need ära parandada. Ühel hetkel hakkasin aga kontrollima ka lugemist ja rääkimist, sest mass, mis teisele õpetajale ühel hetkel peale lendas, oli üüratu.

Homme mängin jälle ühes tunnis lauamänge. Selle nimeks on “sugoroku talk” ja see on tavaline lauamäng, kus madude ja redelite asemel on mängus hoopis Õnn. Sul kas veab või mitte ning seda mängu mängitakse üldiselt uue aasta alguses. Meie mängul on kahte tüüpi ruute, kuhu mängija sattuda võib. Ühel on kirjas “Küsi sõbralt” ja teisel “küsi Tiinalt”. See viimane on osutunud suureks eduks, sest õpilastele näib minuga suhtlemine pakkuvat sama palju rõõmu kui mulle. Õpetaja, kellega me seda mängu tunnis mängime, rääkis mulle eile, kuidas paljud õpilased kirjutasid oma klassi päevikusse, kuidas neile meeldis, et ma küsisin neilt selle sama küsimuse, mille nad mulle esitasid.

Samas närib mind ikkagi natuke pahameeleuss. See nädal on mind kutsutud Paulaks kaks korda. Ma olen siin olnud natuke vähem kui pool aastat, nii et see lihtne viga teeb meele natuke mõruks küll. Kas ma siis tõesti ei eristu nende eelmisest abiõpetajast mitte ühelgi moel? See naine, olgu ta siis kes tahes, oli Filipiinidelt. Ja ega ma muud temast ei tea ega tahagi eriti teada. Ma võin vaid ette kujutada, kui raske oleks mul olnud kohaneda, teades täpselt kui hea või halb eelmine kohatäitja oli. Ma olin säästetud tundest, et ma pean kellegi teise kingi kandma, täitma võõra kohta. Samas see nimede segiajamine tekitab mõnikord küll sellise tunde. Minu eelkäija oli siin tööl teise firma kaudu ning tegelikult töötas ta rohkem kui ühes koolis. Leidsin kunagi oma lauasahtlitest tema kuukava.

Koduteel oli ilm samamoodi kehv ning üks vana naine sõimas mul näo täis, et ma “ei vaata kuhu ma lähen”. Tegelikkus oli selline, et see tee oli lihtsalt väga kitsas ning ta pidi minust ohutult möödumiseks jalgratta seljast maha tulema. Ilmselt see lihtsalt ei meeldinud talle ja kuna ma polnud just sellises säravas tujus ka, siis läks nii. Koju jõudes oli küll selline tunne, et ronin voodisse ja nutan patja ning magan siis varahommikuni. Reaalsus seda paraku ei lubanud. Poes tuli ära käia. Häid valikuid eriti ei teinud, aga otsustasin, et mõned uued asjad võiks ära proovida küll.

Põhiroaks said meil täna kiirnuudlid mereandidega. See polnud esimene kord neid proovida, nii et vähemalt sellega läks täppi. Need kiirnuudlid on üsna erinevad neist, mis Eestis on. Nad valmisid kiiremini ja maitsesid ka ülihästi. Seal sees olid päris kaheksajalatükid ja muud mereelukad. Alguses ma kartsin, et äkki need ei meeldi mulle, aga need olid üllatavalt head. Niisiis ostame me neid aeg-ajalt kappi seisma ja kiireks söögikorraks. Eks need ole korralikud kaloripommid ka, aga vähemalt nad maitsevad hästi.

Samuti on meil sügavkülmas paar pakki jäätist. Need karbid on nö portsjonikarbid ning see siin on vaniljejäätis. Selle brändi jäätis on segatud jääkristallidega, mida on täpselt parasjagu, et see oleks pehme ja suussulav. Ehk siis ta pole päris 100% jäätis, vaid segu jäätisest ja maitsestatud jääst. Ülimõnus. Kuna parasjagu on sellel Seiyus soodukas, siis eks neid sai natuke varutud.

Hiljuti anti välja kaks uut piiratud väljalaskega pockyt. Pocky on šokolaadiga kaetud küpsisepulgad. Suures pakis on matcha sakura, ehk siis rohelise tee ja kirsiõite maitselised pulgad. Väiksemas on soolane sakura. Matcha sakura maitses üllatavalt mahedalt. Mees tegi alguses nägusid, et mis sa seda ostad (sest tema kogemus matchaga pole eriti maitsev olnud), kuid pärast proovis ja ütles, et need on söödavad. Soolaste kirsiõitega pulgad maitsesid mulle paremini, kuigi neil oli selline äratuntav või maitse. Viimases karbis olid täitsa tavalised šokolaadikommid. Need mulle eriti ei meeldinud, aga abikaasa pistis need hea meelega pintslisse.

Viimasena sai ära proovitud maasikamaitseline coca-cola. See lõhnas nagu maasikamaitselised kommid või see maasikalõhnaline dušigeel, mis meil kodus mitu aastat vannitoas seisis. “Väga keemiline,” kommenteeris mu abikaasa seda nuusutades. Lõhn annab ilmselt kõige rohkem sellele joogile maasikalisust juurde. Maasikas on seal küll olemas, aga seda on tunda väga vähe – gaasid ja suhkur varjutavad seda nüanssi üsna palju. Arvatavasti me rohkem seda ei osta, aga tore oli proovida. Loodetavasti ei hoia see une-eelne magus meid liiga kaua üleval.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s