Talv ja murekohad

Tervitusi Sakust!

Jaapanis veedetud talv on imeilus, kuid külm. Iga kuuga suurenevad nii gaasi- kui elektriarve ning pidevalt tuleb imestada: kuidas? Ma ju ei kasuta neid teenuseid rohkem, kui eelmine kuu. Eile pisteti postkasti jaanuari gaasiteatis. Gaasiarve läheb kuu lõpus mu pangakonto pealt maha automaatselt. See pole küll ideaalne lahendus, kuid vähemalt ei pea pidevalt nuputama, kas see ikka sai makstud. Meie õnneks on praegune talv soojem. Me naudime vähest lund ja sooja päikest. Siin paistab päike täiesti teistmoodi kui Eestis. Soojad kiired paitavad põske ning hommikul on puhas rõõm kardinad eest tõmmata ja lasta soojusel tuppa tulla. Minu korteri aknad on hommikupäikese poole, nii et osa toa soojaks kütmisest teeb see suur taevakeha. Teise poole teeb pisike küttekeha. Elutoa põrandal on akna kõrval põrandal kolm sibulat, mis samamoodi kui mina hommikul päikest endasse imevad ja end taeva poole sirutavad. Kui rohelist on piisavalt, läheb see okonomiyakisse. Aga see sibul maitseb teisiti kui kodumaine sibul. Ta on mõrkjam ja hamba all sitke.

Eile käisime Nataliaga suures raamatupoes, mis asub linna piiril. Kaardi pealt vaadates asub see kõrvallinnas Komoros ning sealt leidsime ka mõned jaapani keele õppimiseks sobilikud raamatud. Ostsin omale ühe grammatikaraamatu ja lihtsamaid kanjisid tutvustava raamatu. Natalia suurtest eesmärkidest inspireerituna tellisin õhtul ka ühe kanjivihiku, kus on erineva taseme kanjid sees, ning jaapani keele õpiku, mille järgi on teoorias võimalik kuue nädalaga algtase kätte saada. Praktikas tähendab see igapäevast tuupimist, mille jooksul tuleb iga päev saada selgeks 12 erinevat kanjit. Ma ei luba, et ma sellega hakkama saan, aga kusagilt tuleb ju alustada. Hiraganas ja katakanas lugemist olen harjutanud juba mõnda aega, Mõned inimesed arvavad, et ma oskan palju võõrkeeli, kuna ma olen väga püüdlik ja keelte peale andekas, kuid tegelikult on mu keeleoskuses või selle puudumises samavõrra või rohkemgi süüdi hoopis mu õpetajad. Ma olen suht jube iseõppija ja seepärast on ka jaapani keele õppimine hetkel veel selline nukker üritus. Mul ei ole jaapani keele õpetajat. See teeb õppimise veel raskemaks kui raske keele õppimine on, sest pole kedagi, kes vigasid parandaks või annaks tagasisidet. Keelekeskkonnas olles on mõned asjad külge hakanud küll – sõnad, laused, harjumused. Aga sellest ei piisa.

Rääkimata hootisest masendusest. Hoolimata ilusatest ilmadest on praegu see kõige raskem aeg. Kuu aega külma on veel ees. See aeg tõotab ilmaennustustele toetudes olla külmem kui siiani kogetu. Öine temperatuur langeb veel päris korralikult, enne kui talv loovutab krooni kevadele. See paneb igatsema asju, millele nii väga ei mõtlegi, aga mis kodumaale maha jäid. Näiteks lambavillased tekid ja padjad ja muu. Praegu magame magamiskoti, teki ja pleediga, ent sellegipoolest on selliseid hetki, kus jäine õhk külmetab kõike, mis kaetud pole. Hommikul ärgates on toas kaheksa kraadi sooja. Igasugune vajadus voodist välja ronida on täiesti vastumeelne ning tegu ise nõuab lõpuks tohutut pingutust. Vastik.

Aga mäed on endiselt ilusad. Õhk on puhas ja kui päike oma nina pilve tagant välja pistab, siis on veidi soojem. Ja mul on kena hulk raamatuid, kuhu reaalsuse eest põgeneda. Hetkel on lugemissoovide hulgast puudu Sapkowski “Haldjate veri”, aga seda ma endale eesti keeles ise tellida ei saa ka.

Täna oli Pokèmon Go kogukonnapäev, nii et tuli end toast välja ajada. Haaranud 7-11st kohvi kaasa, jalutasime Nataliaga natuke oma kodukandis ning sõitsime siis teises linnaosas asuvasse parki, kus me polnud varem käinud. Park oli ilus, hoolimata sellest, et tegelikult puudusid nii rohelus kui lumi. Pargis oli raketikujuline vaatetorn, kuhu tasuta sisse sai. Tundub, et kosmos on siin linnas teemaks. Natalial on nüüdsest ilmselt uus hobi, sest ta tellis omale lahedad klaaskuulid, millega fotosid teha. Võib-olla peaks mina ka need omale soetama.

Inariyama park asus, nagu nimigi ütleb, mäe peal. Õudne ronimine oli mööda treppe üles ja üles ja üles. Meie linnaosast asus see üpriski kaugel, aga siiski piisavalt lähedal, et seal ära käia. Varsti on kevad ning siis peaksime rohkem reisima, sest noh, kirsiõied ja muud ilusad asjad. See tähendab aga, et peaksime juba praegu planeerima, kuhu minna ja mida teha.

Hommikul sulatasin šokolaadi ja kasutasin ära mõned kuivatatud marjad, mis augustist saadik mul köögikapis seisid. Küpsetamise puhul häirib mind see, et ma ei saa koogi jaoks võid ja šokolaadi otse potis sulatada, vaid pean seda tegema veevannil. Muidu kõrbevad mõlemad põhja, sest lahtine leek on niisugune. Jõle vastik ja tüütu oli seda teha, aga väike pott mahub suurde väga hästi. Koogivorm töötas okeilt, ahi küpsetas ka väga hästi. Oma pisikese rösteri jaoks pole mul muud kui kiidusõnu. Tänase šokolaadi valasin ma aga marjade ja kookoshelvestega pulgakommideks. Valentinipäev on küll natuke vähem kui kuu aja pärast, aga siin on kõik kohad selleteemalisi asju täis. Šokolaad on valentinipäeva rõivad selga ajanud ning absoluutselt igal pool on roosat ja punast nänni. Aga mul on sellest igasugu katsetamisrõõmu.

Šokolaadi pulgakommid kuivatatud mustsõstra, jõhvika ja kookoshelvestega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s