Minu mitu nägu

Täna oli üks järjekordselt tore päev. Eile nurisesin veidi, et mu arvamusega tunni planeerimise osas ei arvestata alati nii palju, kui ma tahaks. Nimelt arvas mu kolleeg, et minu väljapakutud idee on nende HEV õpilaste jaoks liiga keeruline. Niisiis alustasime päeva tema plaaniga, mis tähendas mängimist AGO kaartidega ja palju minu järel häälduse kordamist. AGO kaardid on jumalast vahvad ning ma olen vaikselt mõelnud ka enda komplekti soetamise peale. Kaarte mängitakse nagu UNOt, kuid õpilased saavad harjutada vastavalt raskusastmele erinevaid asju, näiteks küsimuste esitamist ja vastamist ning kindlate foneemide hääldamist. Ma pakuks, et need sobivad B1 tasemeni kasutamiseks päris hästi, kuigi lõbu jätkub kindlasti ka osavamatele (nagu näiteks mu nunnule õele, kes oma C1 kätte sai!). Selle haridusliku mängu lõid jaapanlased ning nad hääldavad neid kui eigo kaarte. Eigo tähendab jaapani keeles inglise keelt. Samuti on nad välja lasknud kaks temaatilist komplekti (jõulud ja Halloween), kaardid prantsuse keele ja jaapani keele õppimiseks. Kui ma poleks Jaapanisse tulnud, poleks ma neid enda jaoks avastanud. Kes meist ei armastaks vahel UNOt mängida? Vahel kasutame neid tunni alguses ka soojendusharjutusena. Kõik õpilased seisavad, mina tõmban küsimustega versiooni pakist ühe kaardi ja kes teab vastust, tõstab ruttu käe. Kui nad vastavad õigesti, siis võivad istet võtta.

minu isiklik jõuluteemaline kaardipakk

Nende õpilaste jaoks oli see mäng aga täna natuke liiga raske, ju nad on vahepeal inglise keeles lugemise ära unustanud. Mina mängisin teoorias tugevama grupiga, sest täna olid meil kaks HEV klassi koos ja mängisime kahes grupis. Minu grupil oli küsimuste-vastuste kaardipakk ja siis ma aitasin neid küsimuste pusimisega ja nendest arusaamisega. Uskumatu, millise tempoga areneb minu võime jaapani keelest aru saada.

Teine tund oli samuti vahva, sest seal mängisid õpilased lauamängu. Iga veeretamise järel said õpilased esitada küsimuse kas oma sõbrale või mulle (see oli mängulaual ette ära otsustatud) ja siis ma jooksingi ühe grupi juurest teise juurde. Kui vähegi võimalik oli, siis küsisin õpilastelt küsimuse vastu tagasi. Ühe sammu all oli ülesandeks ka “Joonista Tiina nägu”. Lõpus sain kõik pildid, mille õpilased olid vabatahtlikult nõus mulle loovutama, mälestuseks endale. See tund õnnestus nii hästi, et kolleeg, kes selle lauamängu tegi, andis mulle mitu koopiat soovitusega seda teistes sama vanusegrupi tundides kasutada. See rõõmustas mind väga, sest enamikel kolmandikel (üheksandikel) on praeguseks õpik läbi või on nad sellega lõpetamas. Mõned kordavad gümnaasiumi sisseastumiseksamiteks varem õpitut, mõned süvenevad rohkem selle aasta teemadesse.

Lisaks lugesin täna läbi kaks raamatut. Ühest kirjutan ehk hiljem eraldi, sest seal oli paar kohta, millega mul on veel oma asi ajada. Teine oli Siiri Sisaski “Südame hääl”, mis oli minu Raamatuga Kevadesse väljakutse viieteistkümnes läbiloetud raamat. See on päris lahe, et ma nii kaugele olen sellega jõudnud, aga selles saan süüdistada ainult Jaapanis olemist ja raskusi õigetel hetkedel huvitavate raamatute leidmisega. Täna tõi must kass mu pakid kohale, aga siiski hilinemisega, niisiis ma kirjutasin neile natuke tagasisidet. Ajastatud pakitellimine ei ole üldiselt tasuta lõbu.

Homme on mul praktiliselt kõik tunnid täis, osa neist minu vabatahtlikule soovile. Mu lemmikkolleeg küsis, kas ma saan tulla meie HEV klassi, ent nähes, et see on mu ainus vaba tund (ja ma lähen vabatahtlikult veel ühte tema tundi, mis mul algses kavas polnud, kuna ma lubasin õpilastele, et tulen kuulan viimaste õpilaste esitlused ka ära), siis oli ta valmis oma palvest loobuma. “Sul pole siis ju ainsatki puhkehetke,” tundis ta siiralt süüd. Aga mulle meeldib see HEV klass ja nendega on alati nii vahva, et see ongi nagu puhkus. Igal juhul parem kui ninapidi arvuti ees istumine. Ja noh – selle õpetajaga on meil hea dünaamika, nii et tunnid mööduvad sujuvalt ja mõnusalt. Tiimis õpetamine on ikka täiega lahe kogemus ja kui juhtumisi veel kedagi siia Eestist võetakse, siis soovitan täiega proovida. Sellest on ikka nii palju õppida. Kui ma koolidirektor oleks ja mul oleks palju vabamat aega, siis ma kindlasti läheks ja käiks vabatahtlikult abiõpetajaks olemas. Muide – ma ei ole oma kooli ainus abiõpetaja. Mõnikord oleme me tunnis kolmekesi ja kõige lahedam oli hetk, kui mind käidi vaatlemas ja oli klassis ühel hetkel viis õpetajat, kes kõik õpilasi aitasid. Meie kooli teine inglise keele abiõpetaja on tegelikult inglise keele õpetaja, kellel on paar klassi, ja kes siis mõnikord koos teiste õpetajatega tundi annab. Ma kujutan ette, et tema kogemus on hindamatu – ta töötab ise abiõpetajana ja mõnikord koos abiõpetajaga.

Eile öösel oli nii külm, et täna viin voodisse veel ühe teki. Igaks juhuks. Tegelikult räägivad kõik, et see aasta pole sugugi nii külm talv kui neil tavaliselt on, mis selgitab sellised suht kontrolli all olevad elektriarved. Meie pisike küttekeha ajab asja päris ilusasti ära, kui ilusasti äraajamiseks nimetada ühe toa soojendamist. Magamistuba, köök, vets ja vannituba on hommikul ja õhtul päris külmad. Täna majast välja minnes nägin, kuidas maja välisseinad sulavad. Eks see oli öösel ära jäätunud. Vähemalt poolteist kuud on veel sellised ilmad, siis hakkab ehk soojemaks minema. Ja siis tuleb see põrgulik palavus ja niiskus. Praegu on meil madrats põrandal, teeme aeg-ajalt hallituskontrolli, aga suveks peame me endale arvatavasti voodiraami ostma, et selle põrandalt ülesse saaks. Mäletan, kuidas augustis hommikul futonil istumisest jäi põrandale niiske tagumikukuju, mis pärast futoni kokkuvoltimist vaikselt ära hajus. Veider, aga ma igatsen seda palavust, seda kõrvetavat päikest. Õppisin seda ju nii vähese aja jooksul tundma.

Mõtlen vaikselt kevadsemestri peale. Mul on neli ainet teha, siis lõputöö. Praktikat ma kevadel ei tee, nii et jääb paar ainet, kui neid loetakse. Kui neid lastakse võtta. Kui ei lasta, siis ma ei kujuta ette, mis mu õpiharjumustest saab. Praegugi on päris raske endale meelde tuletada, et ma iga vaba hetke nina raamatus või linna avastades ei veedaks. Mõnikord ma küsin endalt, kas ma tegin õige valiku, et keset magistriõppet siia Jaapanisse tulin. Aga kui ma ei oleks tulnud, kui ma poleks teinud seda valikut, mille ma tegin, siis ma ilmselt kahetseksin seda elu lõpuni. Ülikool ei kao kuhugi; mul on lihtsalt jube kahju, kui peaks minema nii, et mu suur vaev läheb kuhugi tühja, sest mul on need paar ainet, mida ma tehtud ei saa. Pean uurima kaua ainepunktid kehtivad. Tuletan endale seda iga päev meelde, aga käsi ei sirutu veel ülikooli meili avama. Pärast seda, kui TLU hakkas tahtma, et mobiilil, milles sa Gmaili äppi kasutad, oleks ekraanilukk, loen ma seda meilikontot aina vähem. Mulle see uuendus ei meeldinud üldse, sest telefoni brauserist saab ikka sisse logida ja meile lugeda/saata. See on lihtsalt väga natuke ebamugavam kui äpi kaudu. Aga eks ma olengi veidi omapärane selle ekraaniluku puudumisega. Mu telefoni sisu on jumalast igav, seal on ainult mõned suhtlusäpid ja paar mängu. Ja kui keegi ära varastab, siis küll ta sellest ekraanilukust ka lõpuks mööda saab.

Hakkan magama sättima. Kell on kohe üheksa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s