Kui keeled suus…

Viimased nädalad olen tegelenud oma õpimotivatsiooniga, mis on jõudnud madalamale kui kunagi varem. Hinge närib süütunne, häbi, tahtmatus midagi teha. Lõpetamisest on mul puudu neli kuuepunktiainet (mille hulgas on ka üks praktika) ja lõputöö. Üks aine jääbki mul tegemata. Natuke naljakas, aga see on aine, mille ma bakas tegin B peale. Ühel hetkel motivatsioon kadus ja siis ei jõudnudki sellega eriti kuhugi. Tegelikult ma eriti ei imesta, sest mul oli juba alguses selline tunne, et selle ainega nii läheb… Et loen raamatud läbi, aga kirjutamiseni ei jõua. Sest jõle niru on ühte ja sama ainet kaks korda teha, kui esimene kord sai korralikult tehtud – ja tookord pingutasin ma veel nii, et ise ka imestasin. Aga minu prantsuse keelele mõjus see aine hästi. Ja praegugi mõjus nende raamatute lugemine prantsuse keeles ülihästi. Eriti tore oli lugeda raamatut, mida pole eesti keelde tõlgitud, ja nautida sellest arusaamist. Kuna tegevus toimub Jaapanis, siis seda rohkem oli mõnusaid äratundmishetki. Kaalutud keskmine hinne on praegu 4,667 – mitte, et see nii väga oluline oleks, aga ma olen ju päris tubli olnud. Olen praegugi. Aga mis nende nelja ainega saab, kes seda oskab öelda.

Uusaastakaart ühelt minu õpilaselt

Sellest ma vist siin ei kirjutanudki, et üks õpilane saatis mulle uusaastakaardi. Ta nägi hoolega vaeva, et kirjutada kaardile nii inglise, itaalia kui jaapani keeles, sest ma olen neid kõiki õppinud. Mu õpilased peavad mind sageli superinimeseks, sest ma oskan mitut keelt. Selle õpilase puhul pani mind imestama, et ta mulle kaarti saata tahtis, aga kuna teades tema õpimotivatsiooni, ei mõelnud ma hetkekski oma aadressi mitte andmisele. Niikuinii suur osa õpilasi teab korteri täpsusega, kus ma elan – osad neist elavad mu naabermajas. Igatahes ei ole see õpilane eriti motiveeritud inglise keelt õppima, aga suhelda tahab ta minuga väga. Meile meeldib sama manga ja samad raamatud. See selgus siis, kui ma nende klassis lõunatasin. Ta on esimeses klassis, Eesti mõistes seitsmendas ning nad olid natukene varem õppinud uusaastakaartide kirjutamist. Üliarmas! Ja nüüd jääb mulle siin veedetud ajast üks imeline suveniir.

Teine lugu, mis mulle vist igaveseks meelde jääb, kui ma lõbustatult ja ahastuses kahe klassi kirjalikke töid parandasin. Pool klassi kirjutas:

Some Japanese students wear school lunch, but most American students do not. (Mõned Jaapani õpilased kannavad koolilõunat seljas, aga enamik ameerika õpilasi seda ei tee.)

Ja teine pool ei jäänud neile alla, kirjutades:

Some Japanese students eat school uniforms, but most American students do not. (Mõned Jaapani õpilased söövad koolivorme, aga enamik ameerika õpilasi seda ei tee.)

Paari esimest oli tõesti lõbus lugeda, aga ma teadsin ka kohe, kust see viga sisse lipsas. Lause on peaaegu sõna sõnalt sama, mis õpikus, nii et ilmselgelt tekkis viga ümberkirjutamisel ja samal ajal teksti loomisel. Kui ma olin peaaegu sada sellist tööd läbi lugenud, siis tundsin kaasa kõigile oma õpetajatele, kellel on sarnane kogemus olnud. Õnneks mul tavaliselt selliseid töid lugeda ei tule, kuigi mõnikord on tunne, et nendest juhtumitest ja lausetest võiks terve raamatu kirjutada.

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et ostsin kogemata 50 postmarki 15 asemel. Niisiis taasalustasin oma vana hobi, postcrossinguga. See seisneb siis selles, et sina saadad kellelegi postkaardi ja siis saad ise kellegilt kolmandalt postkaardi. Eestis lõpetasin sellega tegelemise, kui postmargi hind nii naeruväärselt suureks läks. Jaapanist maksab postkaardi saatmine ükskõik kuhu ilma ümbrikuta 70 jeeni. Ei ole mõrv rahakotile. Saadud postkaarte on hea ka õpilastele näidata; kui mul oleks inglise keele klubi, siis võiks neid isegi koos saata.

Esimesed mulle saabunud postkaardid

Täna saabus mulle mu viimane raamatutellimus Eestist. Üksteist ilusat raamatut, mille hulgas on päris kena hulk kodumaiseid autoreid. Kes oleks osanud arvata, et Jaapanis olek paneb mu neid kirjanikke rohkem lugema? Mina küll mitte, aga läks siis nii. Jooksime postiljoniga kokku nii, et siis kui tema uksekella helistas, tulin mina majatrepist üles. Seda on ühe korra varem ka juhtunud, et postiljon ja mina niiviisi üksteisest peaaegu mööda läheme (näiteks kasutan teist treppi ülesminekuks), aga kuna mees on kodus, saan pakid üldjuhult esimesel katsel kätte. Erandiks on juhud, kui kuller on mustast kassist. Näiteks täna suutis kuller jätta teatise, et ta üritas pakki kohale tuua, aga see ebaõnnestus. Ebaõnnestus jah, sest uksekella kuller ei lasknud – mees oli kodus ja ta kuuleb kõike ka siis, kui kõrvaklapid peas on. Pigem olen mina see, kes kuhugile unelema jääb ja tähtsad asjad maha magab. Ja pealegi – kuidas ta ühte postiljoni kuulis ja teist mitte? Eks maailm on imeline. See pole esimene kord, kui mul Yamatoga probleeme on. Sagawaga oli ka vahva, kui nad isegi pakiteatist ei jätnud, aga süsteemi sisestasid, et “polnud kodus”. Mul polnud isegi võimalust uut aega kokku leppida kohaletoomiseks ning pidin paki saatjaga ühendust võtma, et tema aitaks. Ehk siis minu jaoks on Japan Post üle kõige, mis siis, et nad mõnikord topivad mu kallid raamatud mulle postkasti.

Ega midagi muud vahepeal juhtunud ei ole. Lugesin läbi Maasi “Klaastrooni” ja ühe inglisekeelse raamatu. Praegu naudin prantsusekeelset teost, millest ka ilmselt eraldi kirjutan mingi hetk. Lähen nüüd õhtust sööma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s