Lugemispäevik: your name.

Pisarad pole veel kuivada jõudnudki, kui juba kirjutan. Raamatut alustades polnud ma selliseks elamuseks sugugi valmis. Et mis see noortekas „light novel” siis ära ei ole. Algus oligi selline tore, naersin lihtsate ja lapselike juhtumiste peale, kuid ma polnud lugemisega isegi mitte poole peale jõudnud, kui pisarad voolama hakkasid ja südamest käis läbi valuhoog. Ja ometi oli see kurbus ja valu põhjustatud millestki nii ilusast, et minus tärkas suur soov kirjanikku kallistada. Päriselt.

„your name.” räägib loo Takist ja Mitsuhast, kelle hinged vahetavad magades kehad. Alguses kaasneb sellega palju lõbusaid ootamatusi, sest üks on teismeline poiss ja teine teismeline tüdruk. Mitsuha on alati tahtnud Tokyosse minna ning nüüd saab ta mõnel päeval kogeda linnamelu Taki kehas. Taki aga leiab end Mitsuhana veetmas päevi rahulikus külakolkas Itomoris. Samal ajal läheneb planeedile komeet Tiamat, mis möödub Maast iga 12,000 aasta järel, mille imelist tähesadu kutsutakse meedias „sajandi vaatemänguks”. Taki ja Mitsuha saavad peagi aru, et nad vahetavad elusid ning hakkavad omavahel suhtlema päeviku sissekannete ja telefonilogide kaudu. Kuid kui nad üksteisele helistada proovivad, annab telefon teada sellest, et number pole kas kasutusel või on levist väljas. Kas nad on paralleelsetes maailmades? Kas see on põhjustatud mingi muu anomaalia tõttu? Kas see on lihtsalt nende kogemuse üks tingimus? Seda pead ise lugema või vaatama filmist.

See raamat valmis samanimelise animefilmiga samal ajal. Eestikeelse pealkirjaga „sinu nimi.” tõukas Jaapani edukaimate animefilmide troonilt Hayao Miyazaki filmi „Vaimudest viidud”. Ma ei ole veel filmi näinud, aga lugedes raamatut, siis ma saan täiesti aru, miks see vaatajatele nii hinge läks. Teose järelsõnas kirjutab autor (ja mida ma üritan siin nüüd eesti keeles kuidagigi edasi anda): „Mul oli tunne, et kusagil olid poisid ja tüdrukud nagu Taki ja Mitsuha. See lugu on muidugi ulme, aga ma arvan, et kusagil on inimesi, kes hoiavad endas samu tundeid. Inimesi, kes on kaotanud kalleid ligimesi või kohti ja kes on otsustanud sellegipoolest „vastu panna ja võidelda”. Inimesi, kes usuvad, et nad kindlasti leiavad kunagi midagi, ehkki seda pole veel juhtunud, ja kes püüdlevad selle poole.” Ja need sõnad liigutasid mu südant sama palju kui raamat ise.

Lahe fakt ka: juhtusin raamatut lugema kõigest 21 kilomeetrit Koumi linnakesest, kus autor sündinud on. Seal tuleb ka ära käia!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s