Stressitest

Pole pikalt kirjutanud, sest pole eriti midagi juhtunud. Pole teinud midagi sellist eriti märkimisväärset või olulist, keskendunud eneseharimisele ja töö tegemisele. Kolmapäeval oli mul esimene tööpäev ja jube kahju on, et puhkus sai läbi. Ja et eriti kusagil ei reisinud. Käisime küll korraks Uedas jalutamas, kuid kuna samal ajal olid suured pühad, olid kõik huvitavamad kohad suletud. Järgmine kord tuleb ehk huvitavam reis.

Sellel nädalal söön lõunat järgmise kolmandike klassiga. See klass on üks mu lemmikuid, sest neil on endal palju sisemist motivatsiooni inglise keele õppimiseks – mis on tore! Lisaks käituvad nad suurepäraselt ja on üleüldse asjalikud inimesed. Selles klassis käib ka õpilane, kellest kirjutasin viimases lugemispäevikus – see neiu, kes kirjutas oma kõne taaskasutusest ja Jaapani liigsest plastikutarbimisest. See on see klass, kelle viimaseid esitlusi näitas üks mu kolleegidest videona aastalõpupeol. Mis oli südantliigutav. Klassis ootas mind ees nimesildiga tähistatud laud. Oma lõuna toon ma ise kohale esimesel korrusel asuvast õpetajate toast ning iga kord kui ma trepist ülesse lähen ja ümber nurga pööran, palvetan, et ükski mu silmateradest mulle otsa ei jookseks ja et ma trepil ei komistaks nii, et toit lendab. Siiani pole seda õnneks juhtunud ja loodetavasti ei juhtu ka. Õnneks ei pea ma tavaliselt kandikuga tasakaaluharjutusi tegema, et uks lahti lükata, sest alati leidub mõni armas kolleeg või õpilane, kes märkab, et mul on natuke abi vaja.

Iga lõuna ajal toimub ka ülekooliline raadiosaade, mille lõpus mängitakse mingit populaarset muusikapala. Pikka aega valitses troonil Yonezu Kenshi laul “Uma to Shika”. Täna oli meil aga uus muusikapala, kuigi kes teab, kas see jääbki nii. Igatahes on need laulud nii popid, et me saame neid söögi alla ja söögi peale. Need mängivad absoluutselt igal pool.

Yonezu Kenshi – “Uma to Shika”
Official HIGE DANdism – “Pretender”

Veel üks asi, mis täna juhtus, oli see, et ma sain oma stressitesti tulemused teada. Ma olin vaevalt kooli jõudnud, kui minu eest vastutav kolleeg mu juurde jooksis, käes ümbrik tulemustega ja võimalus minna neljandal veebruaril koolitusele, kus mulle õpetatakse stressiga toimetulekut. Arvatavasti ma sinna ei lähe, sest… stressiga tulen ma toime keskmisest jaapanlasest paremini. Ja teiseks, peamine asi, mis mul töökohas stressi tekitab on… kas arvate ära? Inimestega suhtlemine. Kui päris aus olla, siis selles pole midagi eriti üllatavat, sest meie vahel on siiski ikkagi keelebarjäär. Ega see just eriti lõbus ei ole, kui sa kuuled vestluses mainitavat oma nime, aga see on ka enam-vähem kõik, millest sa jutust aru saad. Õnneks on mu kolleegid toredad ja ka mõned üksteisest möödarääkimised ei riku mu tuju ja olemist pikaajaliselt. Ebaõnnestumised on elu loomulik osa. Natuke kahju, et mul läks selle tõdemuseni jõudmiseks nii kaua aega, aga hea, et ma selleni ikkagi jõudsin. Igatahes oli testi täitmine huvitav kogemus ja ma olen tänulik, et mu kool mind sellesse kaasas. Ja üllatunud, et testi tulemuste järgi olen ma natuke rohkem stressis, kui ise oma stressi tajusin. Üks asi, mis mind neis tulemustes siiski üllatas, oli soovitus, et ma peaksin perekonna ja oma sõpradega rääkima oma edasisest karjäärist. Et mida ma plaanin edasi teha jne. Ühel hetkel tuleb seda tõesti arutada. Selguse mõttes.

Täna oli mul kolm tundi ja ülejäänud aja aitasin kolleege testide parandamisel. Mõnikord suudavad õpilased tulla kõige huvitavamate lausete ja fraaside peale, et sa õpetajana istud ja mõtled, guugeldad ja uurid, et teha selgeks, kas lause on ikka kusagil võimalik. Mul on paar õpilast, kes on pärit multikultuursest perekonnast. Näiteks ühe poisi ema on Koreast, teise isa on aga ameeriklane. See Ameerika-sugemetega poiss valmistab mu kolleegile aeg-ajalt parasjagu peavalu, väites “Aga nii me räägime USAs!”. Minu kui inglise keele vilunud kasutaja ülesanne on siis välja selgitada, kas tõesti. Õnneks mõned tema vead on sellised lihtsad parandada, näiteks your vs you’re, aga mõnikord tuleb lähtuda kontekstist. Ja mõnikord on poisil õigus ka.

Ja mõnikord esitavad õpilased selliseid küsimusi, millele sa ei oskagi kohe vastata. Näiteks küsis täna üks teise klassi (Eestis oleks ta kaheksandik) noormees, miks on Starbucksis kohvisuuruseks “tall“. Kontekst, kus see küsimus esile kerkis? Me õppisime võrdlusi. Mu kolleeg teeb selliseid töölehti, millel ma nägin täna Teist Kasutusvõimalust. Ma võin kirjutada valmis inglisekeelsed vastused, katta kinni jaapanikeelse teksti ja HARJUTADA JAAPANI KEELT. Vahva! Ma olen oma teise jaapanikeelse raamatuga jõudnud poole peale, aga see on selline natuke petekas. Raamat on kirjutatud paralleelselt kahes keeles, nii et tegelikult kulub vähem vaimujõudu tekstist arusaamisele, kuigi päris aus olles ei ole see inglisekeelne tekst alati päris sama, mis jaapanikeelne. Igatahes minu vastus sellele Starbucksi küsimusele oli, et Starbucks on eriline ning kui sa kusagil mujal kohvi tellid, siis sul on mõistlikum kasutada sõnu nagu väike, keskmine ja suur. Mis on ka tegelikult tõsi. Starbucks kasutab keelelist manipulatsiooni.

Kõigis minu tänases kolmes tunnis õppisin ma tundma erinevaid sumomaadlejaid, keda õpilased läbi võrdluste mulle tutvustasid. Hiljuti avaldati kõige värskem sumomaadlejate edetabel, mis siis õpilaste jaoks välja prinditi. Natuke rääkisime ka Barutost, keda mõned mu kolleegid isegi teadsid. Nende jaoks oli aga suur üllatus, kui ma teatasin, et sportlane on asunud tööle poliitikasse ja seda korrutatakse igas sumoga vähegi seotud tunnis. Nii uskumatu on! Ja samas – õpilaste jaoks kindlasti inspireeriv: sa võid teha ükskõik mida. Enamikule minu õpilastele ei ütle Baruto nimi aga enam midagi – ainult mõni üksik on temast kuulnud.

Muide, siinkohal: kas kellegil on nimekiri Eesti sportlastest, kes tulevad Tokyo olümpiale? Ma ei oska seda kusagilt isegi otsida ka, aga kuna meie Saku on eestlaste vastuvõtja, siis peaks vist õpilastele neid tulijaid natuke tutvustama ka. Eriti lahe oleks, kui sa tead kedagi tulijat ja kes viitsiks pisikese inglisekeelse video teha, aga seda on ilmselt liigagi palju soovitud. Tänapäeval elavad kõik väga teguderikkaid elusid.

Nüüd tuleb meil jälle pikk nädalavahetus. Esmaspäeval tähistatakse täiskasvanuks saamise päeva, pidutsetakse nende nimel, kes on möödunud aasta jooksul 20 täis saanud. Meie vist ei pidutse, aga puhkame küll hea meelega. Ma pole viimasel ajal eriti hästi maganud, nii et nüüd on võimalus unevõlga tagasi maksta ja natuke lugeda ka. Eks näis. Kasutasin oma Rahva Raamatu kinkekaardid selle suure soodusmüügiga ära. Tellisin suuremas osas eesti kirjandust, et kohalik raamatukogu sellest ka natuke rohkem kasu saaks. Aga üks lahe raamat sattus mu korvi veel. Selle nimi on “Kuidas olla jaapanlane?” Jaapanlast see minust ilmselt ei tee, aga ehk aitab siinseid elanikke paremini mõista.

Ja viimane hästi tore asi, mis täna juhtus. Jalutasin kaubanduskeskusesse, et tüdrukutega kohvi juua, kui mu tee blokeeris üks vanadaam nunnu koeraga. Ta küsis mu käest inglise keeles, kas mulle meeldivad koerad ja enne kui ma vastata jõudsin, tormas see armas kutsu mind tervitama. Sain talle pai teha. See oli südamele jube mõnus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s